25 aastat head eesti lehte ühes raamatus



25 aastat head eesti lehte ühes raamatus
Kuigi toimetus töötab juba aastaid mujal, jääb praegu endiselt kollast värvi hoone Tallinnas Toompuiestee 16 ilmselt veel kümnenditeks kandma “Maalehe maja” nime.Foto: Karin Kaljuläte

4. oktoobril esitletakse Maalehe 25. sünnipäevale pühendatud raamatut “Neljapäeval näeme” alapealkirjaga “25 aastat head eesti lehte”.

Raamat on kõigile neile, kes pikemat või ka lühemat aega olnud Maalehe lugejad, keda on võlunud lehe soe toon ja asjalik käsitluslaad, kes on oodanud lugusid Olev Antonilt, Jüri Aarmalt, Anneli Sihvartilt, Lembit Remmelgalt, Rein Raudverelt ja paljudelt teistelt, kes on järjekindlalt köitnud Targu Talita aastakäike või reisinud lehega sügiseti võõrastele maadele.

25 inimest – iga aasta kohta üks – räägivad raamatus oma loo (või siis räägitakse nende kohta), mis samas on ka ajalehe lugu. Nende 25 seas on astroloog Igor Mang, tänavu manalasse lahkunud kirjanik Jaan Kruusvall, vabaduslaulik Jüri Leesment, ASi Maaleht nõukogu pikaaegne esimees Jüri Ehasalu, kõik peatoimetajad.

Vastused saavad küsimused, kuidas tekkis loosung “Neljapäev veeda minuga”, kuidas leht sai endale Pobeda, millal hakati avaldama põhjalikke ilmaennustusi ning horoskoope.

Järgnevalt katkendeid raamatust.

Olev Anton

Tema parimad lood olid need, mis sündisid mitte koosolekuid kajastades, vaid maainimestega juttu ajades, koos nendega tööd tehes: karjas käies, laudast sõnnikut välja visates.

“Ma olen maa-ajakirjanik,” armastas ta öelda. Võttis toimetusest oma üleõlakoti ja sõitis maale. Sageli mitmeks päevaks, vahel ka mitmeks nädalaks. Ja naasis hariliku pliiatsiga vihikulehe suurusele kollakale paberile pandud kirjeldustega ehtsast maaelust. See on luksus, mida tänapäeva ajakirjanik endale lubada ei saa.

Kui põlvkond või paar nooremad vahel virisesid, kuidas nad maale saavad, sest parasjagu polnud toimetuse autot käepärast või tekkis mõni muu häda, siis ei väsinud Olev toonitamast, kuidas ta oma ajakirjanikutee algul sõitis lugusid tegema ka veoauto kastis. Siis ju sageli muud võimalust polnudki.

Vahel sõitis ta maale tuttava agronoomiga või hääletades. Tagasi tulema hakkas sageli jalgsi, kõndis ära kümme kilomeetrit, vahel ka rohkem, kuni bussipeatus ette sattus või lahke automees peale kutsus.

Aga kui ta suundus külla toimetuse autoga, ei sõitnud ta mitte kunagi lüpsilauda treppi, vaid tuli enne maha ja läks viimase kilomeetri jalgsi. Ta ei kasutanud diktofoni ega teinud lugu fotograafi sebimise saatel. Inimesega rääkimine oli tema jaoks nii tähtis, et miski ei tohtinud seda segada.

Maie Mägi

Maaleht oli uudne aga juba sellegi poolest, et seal julgeti mind tööle vormistada tegeliku nimetusega, keeletoimetajaks. Nõukogude ajal seesugust ametit ju ametlikult ei olnud, selle töö tegijaid varjati tavaliselt korrektori või mõne muu ametinimega.

Põhiliselt tegeles keeletoimetaja kantseliidi ja russitsismide väljarookimisega, võõrsõnade eestindamisega ja moesõnade tõrjumisega. Õigekirjavigu tegid tollased, koolis korraliku kirjakeele omandanud ajakirjanikud, vähe. Rohkem oli tegu stiiliga, paljusõnalise lobaga, mille vastu aitas hästi kärpimine. Muidugi ei olnud esialgu veel kuuldudki läänelikest ajakirjandusvormelitest.

Maakeele all mõistsime tookord tavalugejaile mõistetavas sõnastuses ja laadis kirjutamist, tegemata siiski allahindlust kirjakeele normides. Algaastatel käisid keeletoimetaja silma alt läbi isegi kuulutused, mis on ehk mõistetav seetõttu, et leht oli vaid 16küljeline ja kuulutajaid esialgu vähe. Hiljem muidugi loobusime, et igaühel oleks võimalik oma sõnapruugi eest ise vastutada.

Sünnipäevakink Pobeda

Maalehe kollast Pobedat ja sama värvi busse on vist kõik näinud. Nendest on saanud Maalehe üks kaubamärke.

Pobeda kinkisid Maalehele 10. sünnipäevaks toimetuse noored töötajad Lembit Kahu, Sulev Oll, Viljandu Tulit ja kindlasti oli neid veel, kes suurt sünnipäevaüllatust rahaliselt toetasid.

Maardu mõisas, kus me koos oma sõprade ja kaasautoritega Maalehe sünnipäeva pidasime, paluti keset pidu rahvas mõisatrepile, mille ees üleslöödud iludus seisiski. Agu Veetammele anti üle võtmed ja paluti sõita auring.

Kutsutu istus küll autosse, kuid rooli palus igaks juhuks Lembit Kahu, sest oleks olnud ütlemata piinlik, kui selle vana ja väärika limusiini mootor oleks demonstratsioonsõidul välja surnud, või mis veel hullem, põõsasse põrutanud.

Mõni aeg hiljem otsustati sellele BMW mootor panna. See andis Pobedale hea kiirenduse ja maanteel ei sõitnud ta kunagi kellegi sabas. Kord Peterburi teel ehmatas üks Mercedese juht end kaameks, kui auto temast mööda tuhises.

Jüri Aarma

Koht oli äge ja rahvas seal kohal rõõmus. Kujutage ette, kuue minuti kaugusel linnasüdamest, Falgi tee languse lõpus. Neli puumajakest, platsiga keskel, justkui Ameerika kolonistide rändlaager 300 aastat tagasi. Kui õue astusid, paistis silma Pikk Hermann, Eesti kõige tähtsam lipp tipus lehvimas.

Õhtuti, kui rolleriga kodu poole sättisin, lasti tihti samal ajal ka lipp mastist, siis veel laulu “Mu isamaa armas” saatel. See on tänaseks küll asendatud Koidula ja Ernesaksa palaga “Mu isamaa on minu arm”, mis, muide, ei takista tol rahvalikul laulul siiani olemast ühe kauge riigi hümn. Nii et koju sai sõidetud Mikroneesia hümni saatel, mida laulu “Mu isamaa armas” viis toona oli.

Olen Maalehele teinud kõige muu hulgas olulist kahju. Kakskümmend tuhat Eesti krooni vähemalt. Poole sellest summast maksis Casio klahvinstrument, mida peale minu toimetuses keegi mängida ei viitsi, seega puhtalt eralõbu.

Teine kümme tuhat läks veel rohkem nihu. Täpselt nii palju maksis hiinlaste tõeline sitanikerdis, väntadega elektrimopeed. Selle euroopastamiseks kulus kindlasti veel sama suur summa, aga praeguseks on see kõigele vaatamata igal Maalehe laadasimmanil kõigile vaadata, sõitmine ei ole
soovitatav...

Pere Hirvepargi veerel

Töökaaslased Maalehes olid aastaid suurema osa jaoks meist kui teine perekond.

Pereliikmeteks saavad teatavasti ajapikku ka lemmikloomad. Sellegipoolest sarnanes Maaleht perekonnaga – suurema osa oma olemasolu ajast paiknes toimetus ju Hirvepargi veerel, Hirvepargis aga elutses juba aastaid tugev ja omapärane kassikoloonia, mis koosnes sinistest ja mustadest pika- ja lühikarvalistest linna-
kiisudest.

Meie mustad kassid olid süsimustad selle sõna parimas tähenduses – ainus valge laik nende kasukas oli sõrmeotsasuurune valge täpp lõua all, otsekui luterliku vaimuliku pastorikrae. Sinised sarnanesid oma tihedalt sametise püstkarvaga täiuslikult aadellike vene sinistega, vaid silmavärv oli vale – pidanuks olema roheline, kuid oli kollane või kollase-rohelise segu.

Kiisude niisugune väljanägemine tekitas kirgi ka meie lugejate seas. Püüdes kassipoegadele linnatänavaist paremaid kodusid leida, viisime neid võimalusel peredesse.

Lõuna-Eestis läks aga ühe sellise kassipoja pärast äge madin lahti – üks pere võttis teiselt kassipoja ära, väites, et neil kui küla eliidil on hoopis rohkem õigust sellist peent looma pidada kui esialgsetel omanikel. Esialgsed omanikud aga kaebasid ülekohtu pärast jälle meie toi­metusele...

Kassidel kujunes ka omalaadne fänniklubi – ise tekkinud sõbrad käisid neid hea-paremaga kostitamas.

Lembit Remmelgas aga väitis ainult temale omase sõbraliku, kuid väga musta huumoriga, et neis kassides on taaskehastunud Maalehe manala teele lahkunud töötajad.

Praegu on sellest kassisuguvõsast Hirvepargis alles vaid üks suur ja süsimust, tänapäeva kombe kohaselt sootuks opereeritud ja seejärel lapsemeelse mängulusti taasavastanud isane. Üks kassisuguvõsa esindaja aga elab lustilist elu lehe kujundaja, piibujuttude koguja ning illustreerija Heiki Maibergi kodus Laulasmaal.



RAAMAT

Neljapäeval näeme.

Toimetajad: Sulev Oll, Mati Soomre.

Kujundus, šaržid: Valdek Alber.

OÜ Hea Lugu.

254 lk.

Foto: Repro

Telli nüüdsest veelgi mahukam ajakiri Maakodu ja võida eksootiline reis Malaisiasse ja Singapuri! Tellida saab siit

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare