Artur Upsi – mees, kes rääkis välja Maalehe

 (13)

Artur Upsi – mees, kes rääkis välja Maalehe
Artur-Bernhard Upsi soovitab kõigile põllumajanduses tegelevatele inimestele mitte täita rumalaid käske, kinnitades, et omal ajal nad julgesid seda teha.Foto: Sven Arbet

Kui Maalehe esimene number 1987. aasta 1. oktoobril ilmus, oli toonase EKP Keskkomitee sekretäri Artur-Bernhard Upsi süda rahul – tema aastatepikkune selgitustöö Maalehe asutamiseks oli vilja kandnud.

Kunagine tippkommunist Upsi elab tagasitõmbunult Rakvere mail. Mees on halliks läinud ja habeme kasvatanud, 81 aastat on teinud oma töö. Aga pikk ja sirge kui korvpallur on ta endiselt.

Esimest korda pärast vabatahtlikku ametist lahkumist 1989. aastal soostub Upsi avalikkuse ette astuma, seda Maalehe 25. sünnipäeva puhul. Just see leht on nõukogudeaegsele põllumajanduse tippjuhile väga südamelähedane.

Mis seob teid Maalehega?

Alates sellest, kui mind 1979. aastal valiti EKP KK sekretäriks põllumajanduse alal, viisin läbi mitmeid uuendusi.

Üks uuenduslik mõte oli ka see, et tuleb asutada oma leht, kus saaks kajastada maainimeste muresid ja probleeme, näidata teid, kuidas paremini asju ajada.

Selle mõtte läbisurumine ei läinud sugugi nii kergelt – ikka leiti, et pole raha, vahendeid, ja kas on sellist lehte vaja!

Ometi ei tahaks ma mingil juhul jätta muljet, et Maaleht on minu tehtud. See oli kogu meie tolleaegse EKP Keskkomitee põllumajandusosakonna ühine pingutus. Me tampisime seda mõtet aastaid, enne kui see lõpuks vilja kandis. Ja vilja kandis ta nõksude abil, mida pidime kasutama.

Mis nõksud need olid?

Kõige tähtsam oli asi selgeks teha Karl Vainole. Vaino oli EKP KK I sekretär ja tema nõusolekuta ei sündinud midagi.

Lõpuks leidsin selle nipi, kuidas Vaino kampa tõmmata, et ta nõustuks – maalehte on vaja. Mängisin leedulaste peale. Läksin Vaino juurde, et kuulge, aastate viisi olen ma seda lehte taotlenud, aga mulle on ära öeldud. Nüüd on niisugune asi: leedulased on oma põllumajandustootmisega liidu ulatuses meist tagapool, samas neil on maaleht juba mitu aastat, aga meil ei ole!

Ja vaata – see Vainole ei meeldinud. Tema tahtis, et Eesti oleks ikka igal pool esirinnas. Ta ütles – jaa, see on küsimus, mis tuleb lahendada.

Siis läksid kõik väravad lahti – leiti raha, leiti inimesed, paberifond, ja see asi läks käima. Meile oli oluline lehe sisu, vormistamine käis propaganda ja agitatsiooniosakonna kaudu, luba taotleti ka NLKP Keskkomiteest.

1980. aastail oli põllumajandus prioriteediks, täideti suurt toitlusprogrammi. Kogu aeg oli vaja piima-liha Venemaale vedada. Selline oli taust, miks uue lehe asutamine oli ka Moskvale vastuvõetav.

Kas Maalehe esimest numbrit mäletate?

Ikka. Käisime toimetuserahvast õnnitlemas, minuga olid kaasas ka toonane EKP Keskkomitee põllumajandusosakonna juhataja Ilmar Kallas ja Agrotööstuskoondise (ATK) esimehe I asetäitja minister Vello Lind. Sel ajal oligi põllumajandusministeeriumi asemel ATK.

Kogu toimetus oli koos Narva maanteel pisikeses toas ja meile kingiti lehe esimene number, kus olid kõigi ajakirjanike allkirjad.

Aga kes mõtles välja Maalehe nime, kes on ristiisa?

Ei teagi, kes nime välja mõtles, aga nimi on ju väga ilus. Ma rääkisin ikka maalehest väikese tähega selles mõttes, et see leht hakkaks maaprobleemidega tegelema. Nii jäigi. Ei taha seda nimepanekut enda peale võtta.

Maaleht oli EKP Keskkomitee ajaleht. Ülo Russak sai esimeseks toimetajaks ja see ettepanek tuli küll meilt – EKP Keskkomitee põllumajandusosakonnalt. Aga see, kuidas Russak oma mälestustes nüüd Maalehe asutamist kirjeldab, on jama.

EKP Keskkomitee kinnitas Ülo Russaku ametisse kui toimetaja, ise ta väidab, et nimetati kohe peatoimetajaks. Selliseid vigu on mälestustes veelgi.

Lisaks tahab Russak nüüd kogu Maalehe asutamise au ja kuulsuse endale võtta, samal ajal halvustades kommunistlikku parteid, kes ta ametisse määras.

Järgmiseks peatoimetajaks sai Olev Anton. Tema oli õige mees.

Milline oli teie roll Eesti põllumajanduses?

Kui veel Rakveres töötasin, püüdsin vastu tulla nendele majanditele, kes olid viletsamas olukorras. Leidsime võimaluse, kuidas riik üle kavaldada.

Et aidata mahajäänuid, tegime rikkamatele majanditele ettepaneku võtta osa vaesemate majandite plaanidest enda kanda. Nii said kehvemad oma vähest toodangut, mis plaanist üle jäi, kallimalt maha müüa.

Sellist šeflust arendasin ka Tallinnas põllumajandussekretärina: hakkasime ressursse teistmoodi jagama, mitte tutvuse järgi, nagu oli kombeks, vaid vajaduse järgi.

Surusin isegi igale ministeeriumile mahajäänud majandi šefluse alla, samuti linnadele. Ühel nääripeol tõid selliste majandite esindajad ministritele kingi, näiteks varumisminister Viktor Rajevski sai voki.

Eks me pingutasime kõvasti. Eesti NSV oli üleliiduliselt parim põllumajandusvabariik, lehma väljalüpsiga üle 4000 kg piima aastas olime liidus esimesed, sest mujal, näiteks Venemaal, lüpsti 2000–3000 kg lehma kohta.

Kübeke sellest on ka minu teene, sest suured jõusöödafondid tuli mul välja kaubelda. Tasub meenutada sedagi, et toonane tugev põllumajandus lõi aluse ka praegusele maamajandusele.

Milliseid rumalaid korraldusi tuli Moskvast?

Meenub, kuidas toonane NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimehe esimene asetäitja põllumajanduse alal Vsevolod Murahovski tuli Tallinna põllumajandusaktiivile esinema.

Murahovskil oli meile selline ettepanek, et nüüd peab lehm poegima kaks korda aastas! Millise naeru ja aplausiga see maha plaksutati! Murahovski oli Gorbatšovi soosik Stavropoli päevilt, hariduselt matemaatikaõpetaja.

Kuuldavasti olete omal ajal ka Mihhail Gorbatšoviga kõvasti vaielnud.

Ei saanud ju Eesti huvisid kaitsta, kui ei vaidle. Mihhail Gorbatšov sai uueks parteijuhiks 1985. aastal, enne seda oli ta NLKP KK sekretär põllumajanduse alal, seega minu otsene ülemus Moskvas. Nii tuligi aeg-ajalt Gorbatšovi jutul käia.

Sel ajal töötati välja uus programm, kuidas suurendada söödatootmist. Nii taheti Eestis suurendada teraviljapinda kuni 760 000 hektarini, aga meie ei olnud sellega nõus. Mäletan, kuidas käisime Ilmar Aamisepaga seda asja klaarimas, vaidlus läks Moskvas väga teravaks. Teised ütlesid mulle, et võitle edasi, ära karda midagi!

Ent Gorbatšov leidis minu nõrga koha kiirelt üles, ta ütles: “Upsi, kui te ei ole nõus suurendama teravilja külvipinda, siis võtame ka osa eraldatud jõusöödast vabariigilt maha!”

Kuid jõusööta ei saanud me kuidagi ära anda, meil oli ju loomakasvatus. Nii tuligi lõpuks laveerida – ja jõusööda saime kätte! Aga oma lubadust teraviljapinda suurendada ma ei täitnud.

Nende Moskva plaanide täitmisega oli ikka palju sekeldamist, vahepeal ostsime koguni Leedust 25 000 tonni liha juurde, samuti vilja, et oma plaanid täis saada.

Olete ka NLKP KK peasekretäri Leonid Iljitš Brežneviga rääkinud?

Brežneviga rääkisin telefoni teel, see oli tol ajal väga kõva sõna.

Vaino oli puhkusel, kui tema eestoast toodi sõna, et Moskvast tahetakse põllumajanduse kohta andmeid. Läksin siis Vaino kabinetti, kus oli otsetelefon Brežneviga. Ootan ja ootan, siis helistati, öeldi, et Brežnev soovib rääkida.

Võtsin kähku valge paberi ja kirjutasin sinna suurelt “Leonid Iljitš”, et nimedega mitte segi minna. Et lähen äkki pabinasse ja ütlen kogemata “Nikita Sergejevitš”...

Läks veel 10 minutit, siis Brež­nev tõstiski toru, et kuule, seltsimees Artur, kas te söödavarumisplaani ikka täidate. Ütlesin, et täidame küll, kui on korralik ilm ja saagi põllult kätte saame. Oli selline mõnus jutuajamine, aga minu teist eesnime oli Brežnevil raske välja öelda, nii jäigi, et Artur.

Mida te arvate praegusest maamajandusest? Nüüd lüpsavad lehmad ju üle 10 000 kilo
aastas.

See on muidugi suur saavutus, aga seda ei saa ka ainult ühest küljest vaadata. Praegu on kogu Eesti piimatoodang 600 000 kuni 700 000 tonni aastas.

1980. aastail toodeti Eesti NSVs piima 1,4 miljonit tonni aastas ja eesmärk oli jõuda 1,5 miljoni tonni piimani, sest sel ajal peeti väga oluliseks just lehmade arvu ja kogutoodangut.

Karl Vaino ajal oligi see häda, et Vaino meelest oli väga tähtis just lehmade arv, mitte nende väljalüps. Vaino oli inseneriharidusega ja tema nägi lehmi kui treipinke, et paned kolm pinki juurde ja siis ongi kolm korda rohkem võimalik toota.

Ja mina ei suutnud talle mitte kuidagi selgeks teha, et lehm ei ole treipink, lehm kasutab ju osa söödast mitte tootmiseks, vaid elamiseks. Me tegime tabeleid ja graafikuid, tõestasime igat moodi, kuidas efektiivsemalt majandada, aga Vaino ei suutnudki aru saada.

Kuidas Karl Vaino parteijuhi kohalt maha võeti?

See oli 1988. aasta juunikuus. Tunnetasime, kuidas rahvas oli partei, eriti Vaino vastu. Toona kogus jõudu juba isemajandav Eesti, käis fosforiidisõda. Vaino kutsus oma kabinetis ootamatult kokku EKP Keskkomitee erakorralise büroo.

Võtsin bürool esimesena sõna ja ütlesin Vainole järgmist: “Karl Genrihhovitš, te peate tagasi astuma, sest rahvas teid enam ei toeta!” Sama juttu rääkis ka Bruno Saul.

Aga Vaino püüdis meie põhjendused ümber lükata, et see on vale jutt! Et tema tuli just poliitpäevalt Balti Laevaremonditehasest ning raudteelt ja teda pole elus nii palju kiidetud! Need olid aga mõlemad venekeelsed kollektiivid, pealegi Moskva-meelsed.

Siis arutasime asja omavahel ja Enn-Arno Sillari sõitis Moskvasse Eesti tegelikku olukorda selgitama. Karl Vaino tagandati 16. juunil 1988.

Miks loobusite oma töökohast põllumajandussekretärina?

Olin EKP Keskkomitee juhtkonnast esimene, kes vabatahtlikult oma ameti maha pani. Lahkusin 1989. aasta kevadel. Tundsin, et enam ei suuda peaga vastu seina joosta – ei saa olukorda paremaks muuta ja inimestele valetada ka ei taha.

Olin solvunud ka oma kolleegide kahepalgelisest käitumisest – rahva ees rääkisid nad üht juttu, et kõigile meeldida, bürool aga sootuks vastupidist. Mina seda endale lubada ei saanud. Nii otsustasingi lahkuda.

Millest on kõige enam kahju?

Lihtsatest maainimestest. Mäletan, kuidas ühel põllumajandusaktiivil Estonia saalis tõusis Ivar Raig püsti ja rääkis, et küll on see Eesti küla põhja läinud ja olukord on nii hirmus. Siis oli 1980. aastate keskpaik.

Tõusin püsti ja ütlesin: “Päris niimoodi see maal ka ei ole, et kõik traktoristid oleksid joodikud ja kõik lüpsjad litsid.”

Nüüd on paljud endised majandikeskused varemetes, inimestel ei ole tööd.

Ise olete pärit taluperest?

Jah, meil oli pisike 10hektarine talu Uhtnas ja suur pere, isa töötas sepana. See oligi Sepa talu. Kui keskkooli lõpetasin, tahtsin edasi õppima minna, aga ema ütles, et siis ei suuda me su õdedele keskharidust anda.

Nii jäigi, alustasin Uhtna kolhoosis arvestajana, hiljem tuli parteiline haridus. Mul on tore pere – abikaasa Milvi töötas aastakümneid Rakveres matemaatikaõpetajana, tütar Aira on praegu Tallinna Ülikoolis õppejõud.

Millega praegu tegelete?

Olen suur arvutihuviline ja avastanud enda jaoks internetist tulenevad võimalused, aga samas hakkasin koguma vanu kasutuskõlbmatuid arvuteid. Küsisin vanadelt tuttavatelt Tiit Kõuhknalt, Oliver Kruudalt ja teistelt toetust, et need arvutid korda teha ja siis kinkisin oma kodukoolile Uhtnas.

Kas Maalehte ka loete?

Maaleht mul enam ei käi, sest 300eurone pension kuus ei võimalda. Nüüd loen lehte internetist. Varem, kui Jüri Ehasalu oli Maalehe nõukogu esimees, tellis ta mulle aastaid Maalehte, Maakodu ja Maamajandust. Lugesin siis kõike suure huviga.



ELUKÄIK

Artur-Bernhard Upsi

- Sündinud 12. aprillil 1931 Virumaal Uhtnas

Haridus

- Lõpetanud Rakvere keskkooli ja Moskva Kõrgema Parteikooli

- 1956. aastast NLKP liige

Töö

- 1969–1979 EKP Rakvere Rajoonikomitee I sekretär

- 1979–1989 EKP Keskkomitee sekretär põllumajanduse alal

- Alates 1989 olnud tööl Tallinna Piimatoodete Kombinaadis ja Moe Piiritusetehases

Autasud

- Lenini orden, Oktoobrirevolutsiooni orden, Tööpunalipu orden, Rahvaste Sõpruse orden, orden “Austuse märk”

Maaleht loosib välja 40 piletit Itaalia muusika festivalile. Kui olete Maalehe tellija ja soovite sellest kõigest osa saada, siis pange end kohe kirja!
Kui te ei ole veel tellija, siis praegu on just õige aeg liituda Maalehe tellijate perega. Rohkem infot SIIT.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare