Doni-äärne Rostov - kas tõesti pättide paradiis?
Doni-äärne Rostov, elanikke natuke üle ühe miljoni. Veterinaarkõrgkool asub naaberlinnas.
Pean tunnistama, et mul oli natuke kõhe Rostovisse sõita. Ma olen küll endale lubanud, et poliitikat ei puuduta, aga siin teen väikese erandi, et öelda, miks ma vahepeal isegi kaalusin sellest sihtkohast loobumist.
Kui vaadata kaarti, siis on näha, et Doni-äärne Rostov on väga lähedal Ukraina piirile, mis tähendab, et kusagil 100 km raadiuses käib reaalne sõda. Selle linna elanikkond, kuhu ma sõita kavatsen, ei jaga ilmselt minu ega Eesti seisukohti konflikti osas. Kas mul on turvaline ja eetiline sinna minna? Tütar Silvia ka veel kaasas. Äkki meid peetakse spioonideks? Igasuguseid jaburaid mõtteid käis peast läbi.
Aga ma olin lubanud kolleeg Aleksei Jermakovile, et tulen. Ma pean pidama kaks loengut. Seal on minu sõbrad – Sergei Sereda ja Sergei Mendoza Moskvast. Sinna tuleb isegi dr Natalja Ignatenko Ukrainast. Tõsi ta ei pääse otse läbi rinde, vaid sõidab suure ringiga Moskva kaudu.
Lõppude lõpuks oleme me loomaarstid, mitte poliitikud või sõjaväelased. Meie kohustus on aidata loomi, olgu riigikord või riikide vahelised suhted, missugused iganes. Et selle teemaga lõpetada, siis ütlen etteruttavalt, et Doni-äärne Rostov on täiesti tavaline linn, mille igapäevaelus polnud ühtegi märki ebatavalisele olukorrale läänepiiril. Ja suhtluses kolleegidega – ei ühtegi viidet sellele, et meie Nataljaga oleksime kuidagi vähem omad kui kohalikud loomaarstid. United vets!
Bandiitide linn
Jõuame kohale õhtul. Lennuk rapub ja kõigub koledasti küljelt küljele. Maandumine on üsna järsk. Järgmisel päeval kuuleme, et Rostovis oli orkaan ja meie lennuk Peterburist oli üldse viimane, mis maanduda suutis. Hea, et me seda lennukis olles ei teadnud.
Selgub, et oleme samas lennukis dr Sotnikovi ja dr Olga Smirnovaga, keda olin just eile külastanud. Sõidame koos hotelli, kus igaüht ootab hiiglaslik arbuus.
Minul on kaks päeva järjest loengud, aga esimesel õhtul korraldatakse meile ekskursioon „Rostov- Papa“ (Rostov-isa). Millest selline nimi? Rostov on alguse saanud 18. sajandil rajatud tollipunktist, mille ümber ehitati kindlus. Linnaks kujunes see 1807. aastal. Kogu piirkond on põline kasakate territoorium, aga Katariina Suur asustas siis ümber armeenlased Ottomani impeeriumi aladelt.
Loomulikult tuli koos tollipunkti ja kindlusega ka venelasi. Palju rahvaid koos pluss elav kaubandus meelitas ligi kahtlast elementi. Tolleaegsel Venemaal oli bandiit amet. 19. saj lõpul koondusid vargad artellidesse – tekkis organiseeritud kuritegevus. 1870-1880 eksisteeris kaks peamist kuritegelike gruppide keskust: Rostov ja Odessa. Kui varas sattus vanglasse ja küsiti tema ema ja isa kohta, siis oli neil kombeks vastata: "Isa – Rostov, ema-Odessa“.
Giid rääkis meile lõbusa loo, kuidas Rostovi vargad otsustasid korralikeks hakata ja korraldasid rongkäigu, et oma meelemuutust demonstreerida. Aga kõik muidugi polnud muutunud ja rongkäigu ajal varastati ühel kodanikul rahakott. Sellest tõusis suur kisa ja rongkäiguga liitunud vargad korraldasid kiiresti korjanduse, et kahjukannatanule rahakoti sisu ja rahakottgi kompenseerida.
Peale Suurt Oktoobrirevolutsiooni võeti vargad miilitsasse tööle ja nad võitlesid väga edukalt kriminaalse elemendi vastu, kuna teadsid täpselt, kuidas seda teha. Meile näidati mitmeid maju, kus olevat toimunud suured röövid, kust ja kuhu kaevati tunneleid ning kus elas mõni tähtis jõugupealik.
Kriminaalse Rostovi kõrval nägime-kuulsime ka muud – näiteks traktori-kujulist teatrit.
Elekter läheb ja tuleb
Järgmisel päeval käisime loomakliinikus Tsentr, mis on üsna suur kliinik ja töötab ka öises vahetuses ehk siis on avatud seitse päeva nädalas 24 tunni vältel.
Jõudsime teha ka jalutuskäigu linnas. Olin endale ette kujutanud, et Doni-äärne Rostov on näotu tööstuslinn, aga kesklinn oma vanade majadega on väga kaunis. Eriti ilus oli administratiivhoone, mille miskipärast unustame pildistamata.
Õhtul on bankett, kus etendatakse näitemängu taas „Rostov-Papa“ teemal. Ilmselt on väga naljaks, aga kahjuks läheb minul osa ja Silvial kõik kaduma puuduliku vene keele oskuse tõttu. Ma olen küll võimeline vene keeles suhtlema ja isegi loengut pidama, aga hoopis iseasi on kuulata kiirkõnes vuristatud lauseid, mis sisaldavad veel ka kohalikku vargaslängi (blatnoide kõnepruuk).
Esinejad on väga emotsionaalsed ja professionaalsed. Üks meenutab minu lapsepõlve lemmiknäitlejat Jevgeni Leonovit. Äkki ongi viimase poeg?
Näitemängu haaratakse laudadest ka loomaarste. Dr Sereda näiteks satub vargabande keskele ja jääb ilma oma käekellast.
Meiega ühes lauas istuvad kohalikud loomaarstid ja kolleeg Galina Tschulkova Volgogradist. Joome ülemaailmse rahu ja kõikide loomaarstide terviseks. Süüa on meeletult ja kõik on väga maitsev. Kõike ei jõuagi proovida.
Keset pidu kaob äkki elekter. Seda pidavat Rostovis ikka aeg-ajalt juhtuma. Kliinikus Tsentr on seetõttu isegi varugeneraator. Istume hulk aega pimedas, igal laual telefon jaaniussikesena hiilgamas. Sellest hoolimata on kõigil lõbus.
Kui valgus lõpuks tagasi tuleb, tunneme end väsinult ja otsustame Silviaga hotelli minna. Poolel teel avastame, et meie hotell on kahtlaselt pime. Aimame halba, aga tagasi ka ei viitsi enam minna.
Fuajeed valgustab „Exit“-i tuluke. Receptionist selgitab olukorda – trepist saab üles, keegi tuleb kaasa ja avab meile ukse (meie uksekaart ju ka ei tööta). Me ei viitsi üles ronida ja hotellitöötajaid kaasatulemisega piinata. Otsustame oodata ja fujees tukkada. Peagi kustub ka „Exiti“ tuli. Jääme magama. Ärkame valguse ja lifti hääle peale. Pääseme koju.
Järgmisel hommikul käime koos dr Seredaga turul. Silvia saab oma käevõru ja ongi aeg lahkuda. Nägemist Rostov. Meid ootab Jerevan.
Tiina Toomet töötab loomarstina Tallinnas omanimelises loomakliinikus. Seda ametit on ta pidanud juba enam kui 20 aastat, ravides peamiselt koeri ja kasse.
