Eesti suurima lambakarja loomad müüakse välismaale
"Koos talledega on meil päid karjas üle 4500, järgmine suurem poegimiste aeg hakkab pihta augustis," räägib Valgamaal Tõlliste vallas lambaid kasvatava OÜ Kopra Karjamõis juhataja Jüri Koppel.
Koppeli sõnul läksid nad lammaste arvuga läinud aastal mööda ärimees Rein Kilgile kuuluvast Nurmus Grupi lambakarjast Jõgevamaal ning said nii Eesti suurimaks. Seda näitas ka talle makstud PRIA utetoetus.
Kümmekonna aasta eest olid lambad Koppelile kõigest pisike hobi. Tema käsitööd armastav ema pidas toona lõnga tarvis tosinkonda villakandjat. Nüüdseks on põhikarja uttede arv liginemas 2500-le, enamik neist eesti valgepealised.
"Igal aastal kahekordistasime põhikarja ja ühtegi emast looma maha ei müünud. Alles läinud aasta oli esimene, mil emasloomi Saksamaale müüsime. Kahju oli küll noori lambaid ära saata, aga raha oli vaja," märgib mees.
Söönud lammas on terve lammas
Vaid korra on Kopra karjamõisaks kasvanud firma väljast loomi sisse ostnud, ühe 450pealise karja. Suurim hüpe oli 2008. aastal, kui põhikari kasvas 1400-lt 2200 ligi. Koppel leiab, et loomi on ikkagi vähe ja tänavu talveks peaks veel 500 utte lisaks jätma. Algusaastatel arvas ta, et kunagi võiks neid 5000 olla ja see eesmärk on siiani jõus.
"Ega praegu olegi enam suurt vahet, kas karjas on 2000 või 5000 lammast. Algul oli tuhatki utoopiline arv, aga see tuli ruttu kätte," muheleb mees.
Koppel lükkab ümber levinud mõtteviisi, nagu kasvaks lambad jumala armust. Et vii kevadel karjamaale ja sügiseks on nad kui lihapallid. Tegelikult on tõde ja edu saladus lihtsamast lihtsam - kui tahad, et karjal tervis korras oleks ning neist tulu tõuseks, vajavad lambad head hoolitsust ja ninaesist. Ega lambad selles osas teistest loomadest erine.
Kevade hakul, kui karjamaalt veel palju rohtu nosida polnud, andis peremees poeginud lammastele vabalt vilja ette. "Siis läks ikka kaks tonni vilja päevas neile korraga naha vahele," märgib ta.
Kui rohtu juba piisavalt, ei pea lammastele sügiskülmadeni muidugi midagi peale mineraalide ette andma. Praegusel ajal on ka talvine söötmine lihtne - pane vabalt heina- või silorull ette ja ise söövad, palju tahavad.
Talveks kasvatab osaühing oma põldudel talirapsi ja muud sellist, mille peale saab lambaid lumevaesel ajal lasta. Talve lambad ei karda, saavad alati varju alla minna. Vaid äärmuslike külmade või tuiskudega varjuvad päris lauta.
"Kui loom on näljas või hein ja silo vilets, tulevad kõik hädad talle kaela," teab Koppel. "Tähtis on ka karjamaid vahetada, et parasiidid kallale ei tuleks."
Õnneks heina- ja karjamaid jätkub. Ainuüksi selliseid karjamaid, kus saab kopleid vahetada, on üle 300 ha. Koos renditavaga on osaühingul kasutada maid 1200 ha ringis. Maid on lausa seitsme valla ja kahe maakonna territooriumil: Tõlliste, Õru, Sangaste, Otepää, Karula, Taheva Valgamaal ning Urvaste Võrumaal.
Loomad läksid Lätti
Viimased kolm aastat on läinud müügilambad kõik Eestist välja. Algul vedas Läti neid endale, 40 looma kaupa, kahe aasta eest läksid loomad vaheldumisi Lätti ja Saksamaale, aga eelmisel aastal juba kõik Saksasse. Eestisse ei müüda seepärast, et siinne hind on niru ja selle eestki on neist tülikas lahti saada.
Koppel ei oska arvata, miks Eesti hind nii väike on. Lätlased maksid juba kolme aasta eest 2,5 latti ehk 55 kr lihakilost, Eesti on jõudnud nüüdseks 50 kroonini mahelamba eest Märjamaa lihatööstuses.
Üks põhjus, miks Eestis lambaliha müük ei edene, on Koppeli meelest kaubanduse suur juurdehindlus. Tapamajad maksavad 30-40 krooni tapakaalust, kuid poes on see saja kanti. Paratamatult ei jätku nii kõrge hinnaga ostjaid ja lammastest on raske lahti saada.
Läti vahetas ta Saksamaa vastu sellepärast, et sakslased maksavad lamba eest eluskaalu hinda, lätlased aga ostavad lihahinnaga, mille õigsust on raskem kontrollida.
Koppeli sõnul on Saksamaale müügi võimalus suur õnnistus. Nood viivad karjamaalt korraga suure koormatäie lambaid minema. Ka pole sakslaste pakutav hind viimase poole aasta sees langenud, pigem veidi tõusnud.
"Kui lambakasvatajate selts tegeleks tõuloomade kõrval ka tavaliste lammastega, saaksid ehk väiksemadki kasvatajad oma loomadest kergemini lahti," arutleb Koppel.
Pisemad lihtsalt ei saa nii suurt hulka kokku, et välismaale müüa. "Haagisauto peale on vaja ikkagi 350 looma saada, mitmelt poolt kokku korjates ning tervise- ja muid tõendeid ajades läheks see välismaa ostjale keeruliseks ja nad ei taha seda."
Lambasõnnikul kasvavad mahetomatid
Kuigi Kopra karjamõisa kari on mahekari, ei maksta loomade eest kõrgemat hinda. Sakslastele on tähtis võimalikult väikese vaevaga koorem ilusaid lambaid autole tõsta, müüjale aga oluline loomadest väheste sekeldustega lahti saada ja rahakotti täita.
Samas eeldab mahelambakasvatus kindlate nõuete täitmist. Loomadele ei või anda harilikku sööta, vaid mahemaadel kasvatatut. Kui vilja osta, peab seegi mahe olema. Nii järgivad ka osaühingu maad mahereeglistikku.
"Ega see midagi hullu ole, ainult kontrolle käib rohkem. See-eest on toetused tavalistest suuremad, keskkonnatoetused näiteks kaks korda," selgitab Koppel.
MTÜ Eesti Mahe liikmetel on mõnelgi mahetootjate koosolekul jutuks tulnud mahelambaliha müük. Seda liha ei ole ju poodides.
Koppel on pakkunud lepingut, mille põhjal MTÜ Eesti Mahe saaks seda neilt aastaringselt. Neil oli vaja 10 lammast nädalas, Koppel pakkus 40. Nemad, et anna 10 ja 30 müü Saksamaale. "Aga miks ma peaksin hakkama turgu lõhkuma ja oma elu keerukamaks muutma," mõtiskleb Koppel.
Viimastel aastatel on osaühing hakanud aktiivselt ka maheaiandusega tegelema. Kasvatatakse maitsetaimi, salatit, tomatit ja palju muud kraami.
Osaühing on aiandusegi omapärasel kombel lammastega sidunud.
Ühe farmi juurde kolmest, kus lambad talvel kilealuses varjus, pannakse sõnnikule varakevaditi tomatid kasvama. Lõigatakse sõnnikusse augud ja istutatakse taimed.
Vill survepesuriga valgeks
Aiandusega pani osaühingu tegelema see, et lambakasvatus ei anna tulu aasta ringi. Praegu tuleb põhikäive - aastas seitse-kaheksa miljonit krooni - ja tulu lambakasvatusest, kuid eesmärk on jõuda ka aiandusega samale järjele.
"Praegu on tähtis, et igalt poolt natuke vaikselt raha tilguks," selgitab Koppel.
Kaheksa-üheksa töötajaga Kopra karjamõis on kahe mehe firma. Poole omanik on Koppel, teine pool kuulub Raoul Rauale. Juhataja sõnul on nad firma koos üles ehitanud ja pikki aastaid üksteist mõistvad kompanjonid olnud.
Kui veel lambad ei olnud põhitegevus, lõikasid koos metsa ja võsa ning üritasid nii vee peale jääda. Ka firma nimi on kokku pandud mõlema mehe nime algustest Koppel-Raud. Ja kobrastega pole siin midagi pistmist.
Lambaid pöetakse korra aastas, sügisel. Aga talvistelt talledelt, kes suvel Saksamaale müüakse, on Uus-Meremaalt pärit pügajad juba villa maha võtnud. Pöetuna võtavad talled paremini kaalus juurde.
Villast lahti saamisega probleeme pole, selle viib Sireli talu teki- ja padjamaterjaliks. Ka villapesu on lihtne. Auto survepesuriga. Mõte saadi Saaremaalt, kus nii tehtavat.
"Villahundist läbi käinud ja sorteeritud vill laotatakse aukudega kuivatiplekile ja lüüakse survepesuriga lumivalgeks, ja siis restidega suurte võrkude peale kuivama," selgitab Koppel.
Kuna lambakasvatus toob tulu, kavatseb Kopra karjamõis karja suurendamise kõrval senisest enam tähelepanu pöörata ka tõuaretusele. "Mõte on tuua Hollandist sisse tekseli tõujäärad, siis tõuseb ka lambaliha kvaliteet lakke," loodab Kopra karjamõisa juhataja Jüri Koppel.