Elektrikatkestused kujunesid õhtuseks "meelelahutuseks"

See, et elekter aeg-ajalt jälle ära läks, kujunes 40-50ndatel aastatel näiteks Tallinna mõnes piirkonnas päris harilikuks õhtuseks „meelelahutuseks“. Tollesse ebameeldivusse suhtuti küllalt rahulikult, sest iga santusega harjub pikapeale ära, ja ju jätkus tolleaegsetel inimestel muidki muresid, mis närvikulu nõudsid.

Raadiot, mis oleks voolu nõudnud, tollal polnud veel sugugi mitte igal perel, aga translatsioonivõrgu valjuhääldi toimis ka pimeduses. Televisioonist ei osatud veel undki näha, kuigi mingist sõjaeelsest Saksa ajakirjast olime näinud, et juba 30ndatel oli kaugnägemine Euroopas juba olemas.

Teadupärast jäeti vooluta n-ö väljavalitud piirkonnad. Näiteks Nõmmel Vabaduse puiestee alguses oli paarisnumbritega tänavapoolel lõike, mis alailma pimedusse jäid, kuigi üle tänava majades oli vool pidevalt olemas. Selle nähtuse kohta öeldi: „Need majad on „Kvartsi“ liini peal.“ („Kvarts“ oli üks Männiku tee piirkonnas asuvatest ehitusmaterjaliettevõtetest.)

Kuna tollane riiklik propaganda oli täis tuubitud loosungeid teemal „Kommunism – see on nõukogude võim pluss kogu maa elektrifitseerimine“ ja iga päev kuulsime vaimustust uute hüdroelektrijaamade kui stalinlike suurehituste rajamise ja käikulaskmise üle, tavatses mu isa iga pimendamise puhul vaikse sarkasmiga öelda: „Jälle läks käiku üks uus hüdroelektrijaam...“
Tavaliselt kadus elekter kella 18 või 19 paiku ning anti tagasi kella 23 paiku või südaöö ajal. Mäletan, kuidas mu vanaema siis igakord rõõmsal häälel nentis: „Tuli tuli!“ Minus aga äratas see imestust: kuidas küll üks sõna („tuli“) võis ühekorraga tähendada kaht asja – nii valgust kui ka selle saabumist.

Ega „tule“ tagasitulek tähendanud enam võimalust koolipoisil üles jääda – paratamatult tuli magama minna (võimalust mööda püüti ju tollal ositigi kinni pidada vanaaegsest sakste kombest – lapsed kell kaheksa voodisse). Kuna koolis sai käidud teises vahetuses (see algas kell 14.30) jäid kodused õppimisasjad teha hommikul või siis tuli igaks juhuks kiiresti kohe pärast õhtul koolist tulekut ära teha – mõni õhtu kulges ju ka „Iljitši lambikeste“ valgel.

Ei mäletanud, et ise või keegi meie klassist oleks pimendamisele järgnenud päeval vabandanud koduste ülesannete tegemata jäämist elektri äravõtmisega.

Kui väga oli vaja mingit tööd teha, pandi küünal või koguni mitu põlema (lihtsaid nn majapidamisküünlaid oli tavalises toidupoeski pesupulbri ja seebi kõrval müügil). Paremat valgust, mille paistel võis isegi lugeda, andis muidugi petroolilamp. Lihtsat, ilma ilukuplita petroolilampi ma ei mäletagi meil kasutusel olnud. Küll aga oli olemas veel Petrogradist pärit uhke n-ö salongilamp, mille abažuur suunas suurema valgusvoo ülespoole, mitte aga lauale, nii et lugeda või videvikku pidada nägi. Kui just väga hädapäraseid kooliasju polnud vaja teha, keelati lambivalgel lugemisega silmi rikkuda. (Praegu, ligi 70-aastaselt olengi võinud veel nautida prillita lugemist.)

Elektrisse suhtuti säästlikult ja lugupidavalt. Meie peres kasutati ikka 40- ja 60-vatiseid lampe. Keset tuba, söögi-, õppimis- ja töölaua kohal oli mõnikord põlemas ka 100 vatti. (Paljudes peredes koonerdati ning piirduti 25-vatistega; väga tagaotsitud olid 15-vatised pirnid.)

Ei mäleta, kui suur oli meie kuueliikmelise ja kolmelapselise pere kulunorm – mingil ajal kehtis elektrikasutuslimiit. Teadsime, et meie majas elaval kooliõpetajal oli mingi lisanorm – õpetajatel oli vaja ju kodus tunde ette valmistada, eriti aga pakiviisi vihikuid parandada. (Vist oli mingi väike lisa ka nendel, kes töötasid nt elektrimüügi alal.) Samuti arvati mõne korteri (nt endise majaperemehe korteri) elektrikulust mingite normatiivide järgi maha vool, mis oli ette nähtud üldkasutatavate ruumide (trepikoda, kelder, pööning, käimla) jaoks, sest nn üldelektri jaoks hakati eraldi voolumõõtjaid panema alles hiljem, 60ndatel aastatel. Seepärast oli selle korteri üürnik väga varmas valvama, et kojas või keldris tuled ilmaasjata ei põleks. (Sellest, kuidas keldris laelambi juhe läbi lõigati – „Jälle keegi jättis tule põlema!“ - , joonistasin isegi algelise karikatuuri ning panin trepikotta „teadetetahvlile“ üles – et ka meie neljakorterilises majas oleks satiiriline seinaleht, eeskujuks „Õhtulehe“ laupäevalisa „Palk Silmast“. Esimene katse oma maja seinalehte teha jäi ühtlasi ka viimaseks – ju polnud tegijais küllalt südikust ja püüdlused elu kohaliku võitleva sõna abil parandada ei leidnud küllalt mõistmist.)

Kui pandi üles valgustusega majanumbrid, käis see, kelle voolumõõtja kaudu vool käis, südaöö ajal välisvalgustust kustutamas, kuigi see oli ette nähtud põlema hommikuni. Meie vendadega olime veidi koerad poisid, ning teades, et majanurgal oleva numbritule voolukulu makstakse allkorrusel endises majaperemehe korteris olevale üürnikule kinni, panime tule, mille lüliti oli meie ukse taga, uuesti põlema - kui „vooluomanik“ oma tuppa jõudis, nägi ta, et äsjakustutatud lamp põleb jälle, pidi taas trepist üles ronima, et „vooluraiskaja“ uuesti pimedaks teha. (Jään enda ja vendade nimel sellise elektrialase kiusamise patu pärast igavesti andeks paluma!)

Üle lubatud normi kulutatud elektri eest tuli maksta mitmekordset tasu (üks kilovatt-tund maksis vanas rahas 40 kopikat,1961. aastast 4 kopikat). Kui aga mindi üle mingi kriitilise määra, tuli Elektrimüügi inspektor ja „lõikas voolu välja“ – juhtmeots voolumõõtja juures tolknes siis isoleerpaelasse mässitult. Ei mäleta küll, et meie majas või naabritel oleks seda juhtunud, kuid niisugune oht oli ja karistust kardeti. Üldse suhtuti Elektrimüügi inspektoritesse, kes käisid kord kuus voolumõõtja näitu vaatamas ja elektriarvet välja kirjutamas, lugupidava kartuse ja aupaklikkusega. (Hullemini peljati vaid täitevkomitee rahandusosakonna maksuinspektoreid, kes jahtisid kodus pere kõrvalt eraviisilisi õmblustöid tegevaid pereemasid, samuti ka pööningute tühjakstegemist nõudvaid tuletõrjeinspektoreid, kes pealegi kandsid sinisepõhjalisi NKVD-mütse.)

Võis kuulda, et mõnel pool Nõmmelgi, kus elas üldiselt väga seaduskuulekas ning isegi ärahirmutatud rahvas, üritati siiski elektrit varastada, nt pidurdades voolumõõtja ketta pöörlemist. Selleks olevat kasutatud väikest filmikillukest, mis pisteti voolumõõtjas teatud pilusse. Räägiti ka karistustest, mida selliste petuvigurite avastamisel rakendati. Konkreetseid juhtumeid aga pole küll meeles.

Ühel ajal (see oli küll pärast Stalini surma) muutusid elektrita olemised harvemaks ning lõpuks hakati „profülaktiliste tööde“ tegemiseks vajaminevatest voolukatkestustest isegi „Õhtulehes“ ette teatama.

Nii et – väga vahvaid, naljakaid, kurbi ja üllatuslikke juhtumisi seoses elektrikatkestustega televisioonieelsel ajastul meie tavalises eesti linnaperes pole – kahju küll! - meelde jäänud. Ju olime siis parajalt igavad inimesed.

Tiit Maksim