Elektrilood: kannutäie kohvi tegemiseks kulus kogu kannatus
Minul on rääkida umbes 15-a. tagune lugu. Kuigi olen küllaltki kõrge enesehinnanguga ja feministlike põhimõtetega, siis pärast seda lugu mõtlesin: tõesti — no on naiste ajud… iseenda kohta.
Nimelt elan mere lähedal tuulises kohas ja sellel perioodil oli meil väga tihti elekter ära. (Nüüd õnneks enam mitte — kiitus Fortumile!)
Taas oli ühel laupäevasel päeval elekter ära, olin üksi kodus, kohviisu kange ja umbes kella kolmeks päeval mõtlesin välja, et teeks kannukohvi nagu vanasti — keedaks vett gaasipliidil ja asi korras.
Aga gaasipliit on meil elektrilise süütega — keerad kraani lahti, plõksutad nuppu ja süttibki.
Mõeldud, tehtud — vett täis kann pliidil, gaasikraan lahti ja gaas susisemas, aga mis ei süttinud, see oli gaasileek.
Kirusin omaette valjult majapidamist, kus ükski asi ei tööta, siis kui tarvis, tuuseldasin kõik sahtlid- kapid pahupidi, et tikke või tulemasinat leida.
Aga meil mittesuitsetajate pere ja keskküte, no ei leidnud ühtegi tikku.
Ise plõksutasin süütaja nuppu, räuskasin ja tuuseldasin rohkem kui tunni.
Läksin suurest kofeiininäljast üha vihasemaks, paar sahtlit sai ka põrandale teisipidi keeratud, kõiksugu vängemad sõnad muudkui lendasid.
Lõpuks leidsingi ühe unustatud tulemasina, sain gaasileegi põlema, vee keema ja kohvi valmis. Ja kui ma rahunenult sohval istusin kuuma aromaatset kohvi rüübates, tekkis mu peas säde — huvitav , huvitav, kuidas mu elektriline süütaja peakski töötama, kui elektrit ei ole!
Siis tõesti naersin enda üle nii, et pisar silmis — no on naistel ajud!
Ja selge, et minu aju ilma kofeiinita ei tööta kohe üldse mitte, samamoodi kui kohvimasin ei tööta ilma elektrita.
Monika Läänemaalt
