Elektrilood: Meil on siin vedelgaasiterminal ilma elektrita
Nii see alguses oligi, tööpäev nagu iga teinegi. Olin hommikul nagu alati mõni minut enne kella kaheksat kohal, parkisin oma punase "ferraari" valvuriruumi akna alla, andsin rõõmsalt ootavatele Kukile, Lessile ja Bobile igaleühele miskit maitsvat nosida ja siis edasi juba tavapärased valve vastuvõtmise-üleandmise protseduurid, tassike kohvi ja väike vestlus vahetust lõpetava paarimehega, et kuidas siis valvekord möödus ja mis uudist.
Enne lõunat hakkas tuul tõusma. Tol ajal mul seal veel telekat ega arvutit polnud ja kui väljas oli kõik vajalik üle vaadatud-kontrollitud, istusin oma laua ääres, kuulasin raadiot ja lugesin raamatut. Tegin omale kruusitäie teed ja mõned võileivad ja nautisin sellist mõnusat rahulikku oleskelu. Enne lõunat tuli kohale üks minu ülemustest, Vladimir, kel oli parajasti vaja veidi tööd teha. Kuna tema kabinet asus teises hoones, tuli mul neljajalgsed sõbrakesed ketti panna. Selleks hetkeks võis kell olla kusagil 10.30 paiku. Kauaks seda vaikset kena päeva enam polnud, umbes tunni aja pärast jäi raadio vait, UPS-id kabinettides klõpsusid ja hakkasid hetk hiljem kõik korraga närviliselt piiksuma. Elektrit ei olnud ja torm oli kohale jõudnud. Varsti tuli ka Vladimir tagasi väravasse, proovis Eesti Energiasse helistada, aga liinid olid hõivatud. Istusime, rääkisime niisama elust ja ilmast ja ootasime. Elekter tagasi ei tulnud, UPS-id jäid ka üksteisejärel vait.
Kui voolu pole, siis kontoris tööd teha ei saa ja niisiis ülemus peale pikka ootamist lahkus, soovitades, nagu alati, mul ettevaatlik olla ja kui võimalik, siis EE-ga ühendust saada ja teada anda, et üks vedelgaasiterminal on siin ilma elektrita. Proovisin hiljem mõned korrad helistada, aga ikka tuli vastuseks vaid automaatvastaja jutt. Väljas aga hakkas juba videvikuks kiskuma ja tuul muutus järjest tugevamaks. Tollel hetkel ma ikka veel lootsin, et küllap vool tagasi tuleb, sest firmal on lisaks tavapärasele elektriliinile ka varuliin olemas. Aga igaks juhuks siiski valmistusin hullemaks. Ajasin auto garaaži, et see kogemata millegi lendavaga pihta ei saaks, sidusin territooriumil mõned tuule käes kolisevad või minema lennata ähvardavad asjad kinni ja kontrollisin mujalgi kõik veelkord üle.
Siis hakkasin mõttes lahendama ees seista võivaid probleeme. Kõigepealt söögi keetmine koertele ja endale. See küsimus langes kohe automaatselt ära tänu balloonitoitel gaasipliidile. Teiseks vesi. Aga sedagi peaks pumbaruumis suures hüdrofooris mitmeks päevaks jätkuma. Või kui ei jätkugi, saab sealsamas territooriumil asuvast allikast ämbriga ammutada. Mis veel? Tuletõrjesüsteemi bensiinimootoriga reservpump muidugi. Lihtsalt niisama igaks juhuks ja kindluse mõttes vaja korraks proovida, ehkki seda regulaarselt niigi tehakse. Paagis on bensiini piisavalt ja vana hea "sahaari" reaskuuene võtab peale starteri vajutamist kohe rõõmsa jõrinaga tuurid üles. Juhtugu mis tahes, vajadusel saan hüdrantidesse surve sisse küll.
Väljas hämardus ja tuul püsis endiselt tugev, puhudes isegi aknaraamide vahelt läbi ja pannes kardinad kergelt liikuma. Hirmsasti oleks tahtnud uudiseid või ilmateadetki kuulda. Aga oma autos mul raadiot polnud ja väljas seisva Kamazi uksed oli hoolikas autojuht ka lukku keeranud. Mõned raadiod, mida ka patareidelt tööle panna saaks, küll selles "majapidamises" olid, aga polnud patareisid. Või, õigemini, kabinettidest kellade seest oleks patareisid saanud küll, aga mitte selliseid, mida vaja. Taskulambi sees polnud neid jällegi piisavalt palju. No hea küll. Kui pole, siis pole, saab ka ilma hakkama. Kellelegi helistada ka ei tahtnud, sest mobiili akut oli targem igaks juhuks säästa.
Et just olid olnud jõulud, polnud valgusega muret. Korjasin kabinettidest laudade pealt kõik pühadest jäänud küünlad oma laua peale kokku, otsisin neile aluseks ühe suure plekitüki alla ja polnud vigagi. Väljas oli küll pime, aga Tartu linna kuma helendas taevas ja andis siiski natuke valgust. Keetsin omale suppi ja lahendasin küünalde valgel "Ristiku" ristsõnu. Kui ma nüüd õigest mäletan, sain ühe tol korral ära lahendatud ristsõna eest koguni auhinna. Ei tule enam meelde, oli selleks siis margikomplekt või 150 krooni.
Äkki ehmatas mind luust ja lihast läbi tungiv sireen. See oli katlamaja alarm, mis andis teada, et küttevee temperatuur on kahtlaselt madalale langenud. Lülitasin kisaja välja, õnneks polnud ilm ka nii külm, et oleks võinud karta torustiku külmumist.
Ja nii see öö siis algas. See oli üks erilisemaid öid minu viieaastase valvurikarjääri jooksul. Käisin väljas tihedamini kui tavaliselt. Tuli meelde, et mul peaks autos pakk viirukiküünlaid ka olema. Tõin need tuppa, meisterdasin plekist ja traadist aluse ja hetk hiljem oli õhustik ruumis juba selline, et oleks võinud vabalt taldrikut keerutama ja ammusurnud esivanemate hingi välja kutsuma hakata. Valvuriruum nägi välja nagu korraldataks seal mingit voodoo-rituaali: hämarus, laual terve trobikond põlevaid küünlaid, nende ees avatud raamat (sedapuhku küll ristsõna), viirukilõhn õhus ja metalselt läikiv püss sealsamas laua ääres püsti seismas. Igaks juhuks...
Külm hakkas pikapeale. Katlamaja ju ei töötanud. Korraks tekkis küll mõte töökojast gaasiahi kohale vedada, aga et toogi on paras kolakas (ja tuleks pealegi ju hommikuks tagasi viia), ei hakanud sellega jändama. Võtsin presentmantli ja keerasin selle endale ümber jalgade. Hakkas soojem.
Ükskõik kui müstiline või romantiline olukord ka poleks, tööl olles tuleb ikkagi esiteks tööasjadega tegeleda. Millalgi peale südaööd helistasin uuesti Eesti energia rikketelefonile, lootuses, et öösel on ehk teisi helistajaid vähem. Minu kõne jäi ootele. Käsi väsis juba telefoni kõrva ääres hoidmisest ära. Aga otsustasin, et saagu mis saab, enne ma telefoni ära ka ei pane kui on dispetšeriga ühendus saadud. Oodata tuli oma pool tundi. Lõpuks ometi sain ühenduse: "Eesti energia rikketelefon kuuleb, tere!" "Tere, meil on siin vedelgaasiterminal ilma elektrita!" Huhh. No lõpuks ometi. Täpsustasin asukoha ja sain teada, et on suurem rike kõrgepingeliinis ja seetõttu pole võimalik kumbagi meie alajaama sissetulevat 10 KV elektriliini kasutada. "Ja millal oleks meil lootust vool tagasi saada? Kas hommikuks ikka kuidagi saab? Kliendid ju ootavad, inimesed tulevad tööle...?" "Peale lõunat ehk..." sain vastuseks. "Selge, aitäh!" Lõpetasin kõne. Nonii.
Ja mida siis hommikused tööletulijad päev otsa teevad? Vaja mõnele ülemusele helistada. Kell oli kusagil kahe-kolme vahel öösel. Elektrikatkestus on küll ebameeldivus, kuid siiski mitte õnnetus. Ja ka ülemused on ennekõike inimesed. Niisiis ma otsustasin keset ööd neid mitte tülitama hakata, aidata nad selles olukorras niikuinii poleks saanud. Otsustasin helistada hommikul. Kell 5.45 helistasingi terminalijuhataja Anatolile ja teatasin, et voolu pole ja enne õhtut vist ei tule ka. Kas ongi inimestel mõtet üldse tööle tulla?
Tööle siiski tuldi. Ma ei teagi täpselt siiamaani, mida tööletulijad asjast arvasid, aga olukord oli piisavalt sürrealistlik küll. Hämar, ainsaks valguseks valvuriruumi laual põlevad küünlad ja koridorigi leviv viirukilõhn. Mina lõpetasin oma vahetuse hommikul kell 8. Ülejäänud kolleegid tegelesid päev otsa igasuguse koristamise ja muu sellisega, mida sai ka elektrita teha. Vool tuli tagasi kella 16 paiku. Seega oli vedelgaasiterminal ilma elektrita umbes 28 tundi.
Mina aga hankisin omale esiteks telefoni autolaadija, siis võimsa käsiprožektori (ja autolaadija ka selle jaoks), patareitoitel raadio ja lõpuks ka väikese mustvalge televiisor-raadio, koos autoadapteriga muidugi. Firmasse soetati nii gaasilamp kui ka reflektorsoojendi. Aga sellist voolukatkestust enam edaspidi ette ei tulnud.
Kalle Soo
