Jaanipulmad, HÕISSA!
Juba meie esivanemad eelistasid paari minna jaanipäeva ja jõulude paiku. Eks see on seletatav nii talutööde, looduse rütmi kui kirikukalendriga, mis seda kõike ka hingeliselt soodustasid.
Minu esimene jaanipulm
Juhtumisi alustasin oma isameheteed just jaanipäeval 1978, mil naabripoiss Mart Tallinnast leitud Sirje ametilaua ette viis.
Nõukaajal sätitigi pulmad just suvisele soojemale ajale, sest siis oli puhkuste tõttu ka aega kõike korraldada. Sageli löödi suur sõjaväetelk taluõue või maakoju püsti ning pidu käis kaks päeva. Ruumide poolest pakkusid konkurentsi kolhoosiklubid ja kultuurimajad, kuhu liikus raskuskese seltskonna kasvades.
Sellal oli rahval ka aega koos olla. Näiteks Saaremaal ei läinud keegi enne pulmast ära, kui valepruutpaar tehtud. See komejant jäi ikka teise päeva lõuna peale.
Ükskord pidime seetõttu sõber Tõnu pulmas ohvriks tooma ka sõjaaegse Saksa trofeevillise, mille kunstiõpetaja Elle päevakohaselt üle värvis ning kuhu pikk vibalik pruut ja lühike matsakas peig kuidagi ka ära mahtusid.
Mina paaripanijana istusin juhi kõrval ja hoidsin jalast kinni katusel olnud pillimehel – auväärt villise liikumine ei olnud sugugi ühtlane. Selle protsessiooni lõpetas köster kitsega, kelle olime küla pealt laenanud.
Pulmarahval oli lõbu laialt, kuid nagu hiljem kostus, sai villist laenanud perepoeg ema käest kõvasti võtta. Kui maalähedaselt jätkata, siis linna- ja maapulmade suur vahe on veel pulmarongi peatamises ning auväravates.
Pulmakahuri äpardused
Kõikvõimalike ülesannetega käis kaasas ka tühja pudeli vahetamine täie vastu. Teinekord ei jõudnud kinnipidajad aga pulmarongi kui janukustutajat ära oodata ja käisid kohaliku poe käivet kasvatamas. Kõige värvikam lugu ses seoses on võtta Muhust. Sealse kolhoositöökoja juures oli pulmakahur sildiga “Hõissa pulmad!”. Kui õige päev kätte jõudis, tuli vaid uued kased raiuda ja tuhamürsuga laetud kahur Väina tammi otsa vedada.
Lugu juhtus ajal, mil peeti heaks tooniks, et noorpaari autoks on must Volga. Kui mehed olid juba natuke pudelit kergitanud, märkas üks, et autorong tuleb ja must Volga kõige ees. Köis tõmmati ette ja kõlas käsklus “Tuld!”. Kui tuhapilv Väikese väina pealt hajus, selgus tõsiasi, et kõik autod on musta värvi ehk valitsusdelegatsioon lahkus Saaremaalt. Rahvasuu räägib, et pärast hilisemat vestlust seltsimeestega vähenes pulmakahuri töökoormus tunduvalt ning hakati otsima uusi lahendusi.
Pudeli asemel kommikarp
Alustasin isamehena siis, kui hobused olid kõik juba vorstiks tehtud, ent vankrid olid veel alles ja armastus nende vastu samuti. Pulmade puhul sai neid sõiduvahendeid eriti Saaremaal kasutatud, Muhu tekiga kaunistatud ning ämmade-äiade eestveol noorpaar teeotsast pulmamajani sõidutatud.
Võrukatel oli vanasti aga kombeks ronida noorpaariga Suure Munamäe torni, kus selle jalamil elanud vana kandlemees juba keeli helistas.
Pulmarongi liikumine tekitab mitmesuguseid mõtteid nii siin- kui sealpool Suurt väina ning ka Haanjamaa kuplite vahel. Kord pidas meie pulmarongi kinni Läti koolilaste rattamatkajate seltskond, kelle õpetaja oli eestlanna. Nad kinkisid noorpaarile metsa alt korjatud lilli ja laulsid laulu.
Õnneks oli pulmaautos üks kommikarp, sest pudelit oleks patt olnud lastele anda ja tühja käega pole kombeks tervitajaid jätta.
Teinekord on peatatud ka lihtsalt õnnitlemise pärast, sest ega kõiki tuttavaid ei jõua ju pulma kutsuda. Nii on juhtunud Põltsamaa ringil ja Puurmani kolmnurgal koguni mitu korda.
Kõik see näitab aga, kui oluliseks peetakse kohalikus kogukonnas uue pere sündi ja kui südamest tahetakse seda rõõmu rohkendada.
Pulmad Emajõel
Kui võrrelda nõukaaegseid pulmi praegustega, siis torkab silma ja kõrva paar olulist erinevust. Aastakümneid tagasi helistati pulmakorraldajale ja küsiti, kas oled vaba ning paluti asi pärast väikest vestlust korda ajada. Sageli olid pärijateks just noorpaari vanemad või tuldi jutule üheskoos. Nüüd on noored palju rohkem iseseisvad igas mõttes. Enam rõhutakse selle peale, et leida vähekäidud kohti ja originaalseid lahendusi. Viimased on aga tehnika arengu tõttu enamasti vaid üheks korraks ja varsti kõigile teada.
Meeleolu tekitamine on aga alati ainukordne ja oleneb paljus sellest, kuidas isamees suudab rahvaga ühist keelt leida. Maapealsete võimaluste kõrval olen appi võtnud ka veepealsed. Meenub üks lühike pulm Emajõel, mil sõitsime kaunistatud laevaga tunnikese Võrtsjärve poole, saatjateks õhtupäike, paadisõitjad ja veesuusatajad ning suvitajate tervitused.
Käisime korra kaldal, tegime mõned mängud ja tulime laevalaele tagasi, et nautida sööki-jooki, seltskonda ja pillimeeste etteasteid. Kui Tartusse tagasi jõudsime, ootas kaldapealsel šampanjakaskaad ja seejärel sõitis noorpaar pulmareisile.
Mõni aasta tagasi tegin jaanipäeval pulma, kus altari ees olid jumalateenistusel tuttavaks saanud noored. Selle liini kõrval aga andis tooni kesköine tellitud tulemäng, mille sisse jäid ka põlevad südamed.
Raha paneb rattad käima
Veel võrreldes nõukaaegseid pulmi praegustega, siis vahe on ka suhtumises rahasse.
Kui isamehena alustasin, aitasin esimestel aastatel peamiselt sõpru ja koolivendi ning tasumise tund tuli alles pärast pulmi. Neid vaase ja serviise on praegugi veel alles. Ühe sugulase käest olen kadripäevaks hiljem ka hane saanud.
Praegu aga algab jutt rahast. Buumiajal, mil sai tehtud seitse pulma kuus, läks asi mitmes mõttes liiale. Teinekord jäi ka ühest ansamblist väheks.
Kirkaim näide on üks kõne välismaalt. Eesti noormees teatas esimeses lauses, et tahab naist võtta, teises küsis, kas olen sel ajal vaba ja kolmandas teatas, et ta pulmade eelarve on 100 000 krooni. Rohkem pole nii täpset rahakaarti lauda löödud.
Praegu on trendiks see, et kombatakse tükk aega turgu. Mõned käivad mitu isameest läbi, et saada asjaga paremini kurssi, sest nad ise ka sageli ei tea, mida tahavad.
Mõni on innustust saanud ilmselt riigihangetest ja küsib pakkumist ning kava. Selle mänguga pole ma kaasa läinud, sest ei tea, kes ja kuhu kokku tulevad ning mida noored ise tähtsaks peavad. Inimestega tuleb ikka näost näkku rääkida.
On ka neid, kes tahavad stiilipidu ja on pulmalised juba ära jaotanud, neile riietuskoodi ette andnud. Üks äi palus mul pöörata noored nii-öelda õigele teele, sest tema küll ei taha etteantud kostüümi pugeda.
Tänapäevane jaanipulm
Need, kes rahvatraditsioonidest lugu peavad, tahavad seda teha ka jaani aegu kuni veimevakani välja. See tähendab enamasti villaste kinnaste jaotamist.
Kuna olen pikalt seda ametit pidanud, olen isamehena jõudnud minna teise ringi peale. Abiellumisikka on jõudnud kunagi paari pandute lapsed ja mind netist või vanemate soovitusel leidnud. Need on olnud väga hingekosutavad kohtumised.
Teisest äärest tuleb aga nõukaajast meelde üks autoremontija, kes tahtis mind üle osta. Jäin põhimõttele truuks, sest ausus maksab. Kui ma kuu pärast pulmi selle mehega kohtusin, teatas ta, et kui järgmine kord naise võtab, kutsub ikka minu. Tõsi, ta oli natuke napsitanud, kuid avaldus oli väga ootamatu.
Lõpetuseks toon väikese õpetuse vanarahva varasalvest lootuses, et see aitab kasvatada õnnelike inimeste arvu ja on hea käitumisjuhis just neil päevil.
Esivanemate uskumust mööda saab armastust võita, kui korjata enne jaanipäeva nõgeseid, eriti piimanõgeseid, ja need kaenla või rindade all ära kuivatada. Seejärel hõõruda vastu südant peeneks ja sööta väljavalitule salaja sisse. See pidavat kohe kolme päeva jooksul armukirge äratama.
Sihile on püütud jõuda ka voodisse meelitamisega. Kui mees on sunnitud naise lapse tõttu ära võtma, siis öeldi muiste, et tagumised rattad läksid esimestest ette või ei kannatanud pruudipõlve välja.
