Jõulumeenutus 1953: jõuluvana volinikuna tegutses nüüdsest ema

Teistmoodi olid jõulud siis, kui jõuluvana kott küll tuppa tariti, ent kusagilt ilmus ühtlasi välja paber, kus kirjas, et jõuluvana on seekord haigestunud ega saa kohale tulla.

Mäletan, kuidas ühelt poolt valdas mind suur kergendustunne — eks ma olin seda jämedahäälset ja vitsameelset vanameest alati kartnud. Ning aru saanud, et mingil moel meeldis talle lapsi hirmutada ja habeme tagant rahuloleva muigega piiluda, kuidas nad varjupugemis-, aga ühtlasi kingi uudistamise soovi vahel heitlema pidid.

Teisalt aga muidugi pettumus. Sest mis õiged jõulud need jõulumeheta ikka olid. Salmid olid selgeks õpitud, ent neid jõuluvana volinikust emale ette lugeda polnud ikka see… Pealegi oli ema neid salme harjutamise käigus juba küllalt kuulnud.

Pärast neid teistsuguseid jõule karm punaserüüline vanamees enam meie ukse taga ei kobistanudki.

Ikka oli ta haige või oli tal sedavõrd palju paiku läbi käia, et igale poole ei jõudnudki. Ja lõpuks polnudki mul sellest enam midagi. Sest tasapisi sai selgeks, et jõuluvana kujutab endast täiskasvanute järjekordset vempu ja vigurit.

Veel muutusid jõulud oluliselt, kui endale lapsed tulid ning nende jõuluõhin su tuimestunud olemist nakatas ja elustas.

Teistmoodi olid jõulud ka aastakümneid hiljem, kui isa raskesti halvatuna voodis lamas ning jõuluinglidki talle enam ei halastanud. Aga need on ka ainsad jõulud, mis minu elus on päris vahele jäänud.

Et on niisugune hea elu olnud.