Päeviti kallas vihma, õhtuks tuli paar miinuskraadi… Libedamaid teid kui siis õieti ei mäletagi. Lisaks oli viimasest sünnitusmajas käigust möödas viis aastat, vanus lähenes keskeale ning väga suurt isu kodus sünnitama hakata polnud. Nii saigi jõululaupäeva õhtul haiglatee rataste alla võetud.

Järvamaa haigla sünnitusosakond oli just siis saanud värske remondi. Palatid olid ümber ehitatud, voodikohti vähem, seinad värvitud rõõmsates toonides. Sööginurgas olid uued lauad-toolid ning ehitud kuusk. Kuna jõulude ajal oli patsiente vähe, nautisime kõik need päevad lõbusat ja sõbralikku suhtumist ning täit tähelepanu.

“No kui palju meil neid jõululapsi siis täna tuleb?” küsisid ämmaemandad igal hommikul. Ega palju tulnud, minagi pidin oma jõululast kaks päeva ootama.

Nendest päevadest on meeles hästi energiline ja asjatundlik ämmaemand Terje Vestung, tema head nõuanded ja oskuslik abi. Ilmselt osalt ka tänu talle läks sünnitus õnnelikult, lapsega oli kõik hästi ja vana aasta õhtuks olime taas koduste keskel.

Neil päevil saab see laps 16aastaseks.