Ka konservatiiv võib olla mässaja

 (1)

Ka konservatiiv võib olla mässaja
.

Kas mees, kes igatseb armastust ja hindab kõrgelt traditsioonilist perekonda, on tänapäeval hullumeelne vastuvoolu ujuja?

“Ei no muidugi, loomulikult, kunstnik tuleb olla! Kirjandusega selles mõttes kaugele ei purjeta! Kui tahad tänasel päeval kõige ilusamate naistega magada, siis ole kunstnik! Ma tahaks ka, et ma oleksin kunst-nik!” Nii pahvatab üks tegelaskuju, kirjanik, Michel Houellebecqi (hääldatakse ’uelb’ek’) värskeimas romaanis “Kaart ja territoorium”.

Nendele sõnadele mõeldes tundub puhuti, et tänapäeva romaanikirjanikel ja ilukirjandusel üldse on ühiskonnas raske kõlapinda leida ning kirjanikul on raske olla popp. Ei tea, kas see tuleb tehnika arengust, moodsama meedia ja meelelahutuse vohamisest ning uutest tarbimisharjumustest või kõnetab tänapäeva kirjandus ühiskonda tõepoolest nii vähe, et pakub huvi üksnes kirjutajatele endile, väljaandjaile ning neile, kes saavad raamatute lugemise ja arvustamise eest palka.

Või on takistuseks kirjaniku imago – tõelisust pelgav, eluvõõras, tihti üksildane või vähemuste hulka kuuluv veidrik või unistaja. Või hoopis asjaolu, et lugejad on pööranud fantaasiatele selja, sest need on liiga elukauged või isikupäratud. Kes seda täpselt teab.

Kui vahel tekib mulje, et oma väljaütlemiste poolest tuntud kirjandusklassikud jäävad peaasjalikult minevikku, siis 1958. aastal sündinud – seega praegu täies elujõus – prantslase Michel Houellebecqi ilukirjanduslik looming on tekitanud piisavalt kõva kära, et mehest avalikult räägitaks.

Ründab traditsioonidega

Mõni aasta tagasi jäi mulle raadiost kõrvu ühe tänapäeva prantsuse kirjaniku nimi, kelle kohta kasutati sõnu “paha poiss” ja “konservatiiv”. Huvitav kombinatsioon! Paraku jäi selle nime kirjapilt mõistatuseks ja seetõttu sumbus minu huvi tema vastu ka. Sellel kevadel oli ajakirjanduses juttu Indrek Koffiga, kes on tõlkinud Houellebecqi viimase teose eesti keelde. Bingo! Sain aru, et see oligi Houellebecq.

Nüüd kui olen Houellebecqi eesti keelde tõlgitud romaanid läbi lugenud, mõistan paremini, mis teeb konservatiivist paha poisi ja miks temast nõnda palju räägitakse – see mees ujub nii tänapäeva kirjanduses kui ühiskonnas tugevalt vastuvoolu, tehes seda väga jõuliselt ja tabavalt. Kasutades teravat keelt, ründab ta mitte traditsioone, vaid nende rikkumist.

Loe veel

Kindalsti ta solvab paljusid, aga mitte tabusid murdes, vaid alalhoidlikkust ja traditsioone, aga ka armastust taga igatsedes. Seega ründab ta ühiskonnas valitsevat uut konsensust, mis sallib abielude purunemist, egoistlikku individualismi ja traditsiooniliste soorollide kadumist. Tema raamatud kritiseerivad räigelt ja sõnaosavalt ajastu vaimu, mis näitab, et see, mis oli “lammutamist väärt” 1960ndatel, on saanud nüüd uueks lammutajaks, “pahaks poisiks”.

Jättes kõrvale mehe räiged väljaütlemised ja seksuaalsed liialdused, kubiseb tema kirjapandu sotsioloogilistest tähelepanekutest ja järeldustest, mis on veenvad ja valusad. Ta kirjutab suurlinna inimeste armetust üksindusest, maailmast, kus on purunenud viimasedki inimesi ühendavad ja stabiilsust pakkuvad sidemed. 

Näiteks romaanis “Elementaarosakesed” ründab Houellebecq 1960. aastate lõpu hipirevolutsiooni ja müüti selle vabastavast mõjust ühiskonnas. Samuti on kriitikatule all seksuaalne ja sotsiaalne emantsipeerumine.

“Võitlusvälja laienemine” aga jutustab Pariisi üksildasest arvutispetsialistist, kellel pole sõpru ega kallimat ja kes vaatamata kõigile ebaõnnestumistele jääb armastust otsima.

Nõustun temaga, et suur individualism on toonud Euroopas kaasa traditsioonilise perekonna hävimise. Seetõttu on inimestel suur puudus armastusest.

Üksinduse traagika

“Tõepoolest, meie ühiskondades kujutab seks endast kõige ehtsamal kujul omaette diferentseerimissüsteemi, mis on täiesti sõltumatu rahast; samas töötab see süsteem vähemalt niisama halastamatult. Kahe süsteemi mõjud on muuseas täpselt ühesugused. Täpselt nagu äärmuslik majanduslik liberalism, toob ka seksuaalne liberalism analoogsetel põhjustel kaasa absoluutse vaesumise. Mõned armastavad iga päev; teised viis-kuus korda elus või mitte kordagi. Ta (“Võitlusvälja laienemise” peategelane – H. R.) mõistis, et vastassugupoolte suhted on midagi sarnast mis majanduslik heaolu – seda on jagatud ühiskonnas ebavõrdselt.”

Seksrevolutsioon ja rasestumisvastaste vahendite kasutuselevõtmine hävitas Houellebecqi järgi ka armastuse. Ööklubid teenivad aga samal ajal “suhteturu” ja lõputute otsingute arvelt meeletut kasumit. Maailmas, kus on purunenud konventsioonid ja traditsioonid, on muutunud inimene oma keha orjaks.

Kui Euroopas hõisatakse kiidulaulu 1968. aasta “hipirevolutsioonile” ja “vabale armastusele”, kirjutab Houellebecq maailmast, kus mehed ja naised on allutatud lakkamatutele otsingutele, suutmata end kellegagi siduda. Kuid just seesama võitlus kapitalismi ja traditsioonide vastu purustas tema järgi viimasegi varem kapitalismi eest kaitstud saarekese – perekonna. Naistegelased sooritavad aga “teatud ikka” jõudnuna enesetapu, sest on kaotamas ainsat kapitali, mis Houellebecqi kirjeldatud maailmas maksab – välimuse ja nooruse. Mehed aga vaatavad üksinduses pornokaid, joovad kurbusest ja jõuavad psühhiaatrilisele ravile.

Houellebecqi sarkastilised arutelud meestest, naistest, suhetest ja peredest kritiseerivad halastamatult tänapäeva linnastunud ühiskonda, mis on kaugenenud loodusest ning väga depressiivne ja väärastunud. Inimene tahab tema järgi kindlust ja armastust. Paneb mõtlema ja tekitab kära.


RAAMAT

Michel Houellebecq.

“Kaart ja territoorium”.

Prantsuse keelest tõlkinud Indrek Koff, kujundanud Dan Mikkin.

Sari “Moodne aeg”.

428 lk.

Varrak, 2013.

Osta koos Maalehega praktiline käsiraamat taaskasutamisest hinnaga vaid 4,99 €!
Vaata lähemalt

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare