Meie jätame selle selja taha ja kihutame kas mööda või peatumata läbi Byske, Umea ja Sundsvalli. Umeas jõuan pildistada ilusat vana raekoda ja Sundsvallis püüan tabada uut uhket silda, aga see on nii võimas ehitis, et kaamera ei suuda seda jäädvustada. Kahjuks ei jää teele ühtegi loomakliinikut.

Laadad ja turud

Hudiksvallis see-eest on laat. Pikad rivid müügilette ja kioske pakuvad mitmesugust kaupa. Mekime erinevaid murakamoose ja sinepeid. Tunneme vastupandamatut soovi osta mingeid kookose ja šokolaadipalle, aga neid müüakse ainult kuuekaupa ja meil pole kohalikku raha.

Inimesi on palju ja ilm on ilus. Natuke nukraks teeb vaid tõsisasi, et seda tüüpi turud kipuvad väga ühesuguseks muutuma. Kohaliku toidu ja mõningad käsitööletid on huvitavad, aga muid domineerib ikka odav hiina träni. Täpselt samamoodi nagu meie Eesti turul, Soome veidrates Hong-Kongi kaubamajades, laatadel eri maailma otsetes, kus olen käinud Itaaliast Kanadani. Seetõttu ostamegi vaid kohalikku juustu ja vorsti. On tõesti kohalik ja maitsev ja saab kaardiga maksta. 

Stockholmi jõuame kell 11 nagu plaanisimegi. Öömaja saame Ülla-Karini, Oskari ja Flipperi õdusas kodus Stockholmi äärelinnas. Flipper, šveitsi valge lambakoer, rõõmustab meid nähes. Võib-olla on meil ringirändamisest hoolimata tõesti natuke eesti lõhna küljes. Rõõm muutub aga hommikul vaikseks nördimuseks, kui üks külalistest tangid välja võtab ja tema küüsi lõikama asub. Õnneks läheb nördimus kiiresti üle ning läheme koos jalutama.

Ülla-Karin näitab meile ümbrust ja räägib, kuidas siinsed inimesed oma väikeste aiakeste eest hoolitsevad. Igaüks, kes tahab, saab paar ruutmeetrit maad ja kasvatab seal siis mida iganes. Käime ka üht niisugust aiakest vaatamas. Meil juurutati ka kunagi suurte kolhoosimajade juurde midagi niisugust. Edasi viib tee ühe väikese lossi juurde, mis toimib koolituskeskusena ja siis jääb meie teele koerte varjupaik, kus just nagu tellitult on lahtiste uste päev.

Igal soomlasel oma järv

Tegemist on varjupaigaga, kuhu tuuakse kogu Stockholmi kodutud koerad. Neid on siin enamasti 40-50 ringis. Kummaline on see, et ehkki Rootsis tuleb koerad kiipida, siis mingit kohustuslikku registreerimist ei ole. Ja nii satub varjupaika koeri, kel on küll kiip, aga kelle omanikku sellest hoolimata ei leita. Kordan siingi lauset „KIIP ILMA REGISTRITA ON MÕTTETU!“. Seda enam, et on olemas ju Europetnet, mille liikmeks ka Rootsi läbi oma kennelklubi on.

Järgmine sihtkoht on loomakliinik Alvikis, mis avatud ka laupäeviti. Jõuan kohale veerand tundi enne sulgemist ja lahke registraatorineiu jõuab mulle veel kiire ekskursiooni teha. Kliinikus töötab kolm loomaarsti, viis abilist ja üks registraator. Patsientideks on koerad ja kassid ning kõige enam tuleb ette hambaprobleeme. Nendele on pikad järjekorrad. Saan teada veel seda, et tegemist on ühe vanima loomakliinikuga Rootsis.

Kingin tänutäheks eesti šokolaadi ja kuulen vastuseks: “Oi, Eesti! Minu vanaisa on Eestist pärit.“ Selgub, et tegemist Vormsi saarelt pärit sõjapõgeniku lapselapsega. 

Sõidame õhtuse laevaga Stockholmist Turku. Varahommikune Soome tervitab meid paksu uduga. Kuna kell on 7 ja tegemist on pühapäevaga, ei tee me katsetki mõnda loomakliinikut leida.
Mikkelis joome kiire kohvi (just selliseid tänava- ja turukohvikuid ma armastan!) ja võtame suuna Mäntyharjule. See osa Soomest on kaardil nagu pits. Roheline vaheldub sinisega. Vett on peaaegu sama palju kui maad. Peamiselt on selle põhjuseks Saimaa, mis suuruselt Euroopa neljas järv, aga ka lugematud muud järved ja järvekesed.

Tundub, et igal soomlasel on oma järv. Päris nii ikka ei ole, Soomes on 187 888 järve. Seega jagab ühte järve ca 30 inimest. Meie suundume Korpijärvi äärde, kus peetakse loomaarst Helene Juola 70. sünnipäeva. 

Helene Juola on minu õpetaja ja veterinaarne ema. Just tema juures sain oma esimesed töökogemused väikeloomade ravimisel 25 aastat tagasi.

Järgmisel hommikul jälle autosse, et jõuda Helsinkisse. Pilleriin viib auto Eestisse ja peab tööle minema. Meie istume lennukisse ja võtame suuna lõunasse. Kaplinn ja WSAVA kongress on meie järgmine sihtmärk. 

Helsinki võtab meid vastu päikesepaiste ja suviselt sooja ilmaga. Võtame kerge eine „Kappeli“ kohvikus (millega on mul oma lugu) ja külastame kolleeg Christoph Gerhards`i (Eiran Eläntohtorit). Tema kliinik on üsna väike, aga hästi varustatud ja armas. Dr.Gerhards on lõpetanud just operatsiooni ja teeb meile kiire ringkäigu kliinikus. Arutame kliinikukoera Tobiase (dr. Gerhardsi oma koer) haiguslugu ja lahkumisel palub ta tervitada omalt poolt Lõuna-Aafrikat, sest sinna olevat tahtnud ta peale ülikooli lõpetamist kolida. Sattus aga hoopis Soome.

Meil on veel hetk aega, et külastada sõpru Kulosaarel, mis on üks imeline paik keset Helsingit ja siis tulebki istuda lennukisse. Nägemiseni Euroopa!


Tiina Toomet töötab loomarstina Tallinnas omanimelises loomakliinikus. Seda ametit on ta pidanud juba enam kui 20 aastat, ravides peamiselt koeri ja kasse.