Kas toon pööningult esimese Maalehe?

25 aasta eest tohutu menuga ilmuma hakanud Maalehe paljud lugejad on jäänud selle sõpradeks siiani ning on valmis kas või kohe pööningult esimese aastakäigu välja tooma.

Maalehe esimesed sõbrad võib jagada laias laastus kaheks.

Esiteks need, kel oli maaeluga tihedam side ning kes nagunii tellisid juba Sotsialistlikku Põllumajandust.

Teiseks need, kes haarasid uue lehe seepärast, et aeg oli selline, iga uus väljaanne pakkus huvi. Ning Maaleht oli midagi täiesti uut.

Nüüd on need kaks sisuliselt üheks sanud. Neile on leht postkasti tulnud 25 aastat, neil on alles esimesed aastakäigud ning nad võivad ette näidata pakkide kaupa Targu Talitat.

Kui palju neid täpselt on, pole teada. Natuke aimu annab aga see, et kui kuskil on Maalehe sõbrad koos ning uuritakse, kui paljud on tellinud lehte algusest saadik, siis pole veel kordagi juhtunud, et keegi endast märku ei annaks – vastupidi, tavaliselt tõuseb kätemeri.

“Maal elades tahad ikka kursis olla sellega, mis oma elualal laiemalt toimub,” selgitab Arvo Sulengo.

Tema on üks neist, kelle Veriora vallas asuvasse põlistallu leht veerandsaja aasta eest kibekähku telliti ning sinna praegugi oodatud on. Arvo abikaasa Helle on üks Targu Talita sõpradest – alguses sai neid lausa köidetud, nüüd kogutakse niisama.

Hellet huvitavad aiandus ja käsitöö: põrandal on omakootud vaibad, laual heegeldatud lina, saunas isetehtud seep ning välisukse ees õitsevad kaks kõige uhkemat inglitrompetit.

Lehm andis stardipaugu

Kui talupidamine Eestis lahti läks, andis eakas sugulane Arvole ja Hellele oma vana lehma.

Ühele lisandus teine, lõpuks sai lehmi kümmekond ning sellest kujunes põhitegevus. Piim on talus leiva lauale toonud juba paarkümmend aastat.

Vastupidiselt arvamusele, et alla suurtootmise ei maksa üldse ettevõtlusega alustada, elavad Helle ja Arvo oma kümmekonna lehmaga kenasti ära. Tööd, seda tuleb jah, palju teha.

“Kõik algab majandamisest. Meie oleme kõik masinad liisingutega ise välja ostnud, vaid ühe traktori jaoks saime toetust,” räägib Arvo. Helle ütleb, et oluline olla positiivne ja järjepidev – kui alustad, siis ka tee.

Peale piimakarja on laudas noorloomad. Loomakasvatajate päev algab alati pool kuus hommikul, olgu kalendris must, sinine, punane või mis tahes värv.

Nüüd, tõsi küll, tahaks juba hinge tõmmata. “Ehk võtame loomapidamise kokku ja hakkame kartulit kasvatama,” mõtiskleb Arvo.

Praegu tahab harimist korralik juurviljaaed – hoidiseid tehakse talus ikka nii, et jaguks endale, lastele ja laste peredele.

Kahe peale on Hellel-Arvol viis last, üheksa lapselast ja juba ka lapselapselapsi.

Lastest ei taha ükski siiani tööjärge üle võtta, kuigi lapselapsed tulevad suviti maale tööle küll.

Helle kõneleb, et aastatega on kogunenud nii palju sellist, mida tahaks koos teha. “Praegu me ei saa loomade pärast koos reisida, teatrisse või kuhugi minek on ka üks suur sättimine!”

Helle on endine pearaamatupidaja, Arvo energeetik. Maalehest vaatab Arvo esmajoones üle kõik need lood, kus räägitakse tehnikast. “Maamajanduse küljed, uued sordid,” nimetab ta.

Eriti huvitavad on aga “Aasta põllumehe” konkursi kandidaatide tutvustused, need on palju põnevamad kui mõne ühepäevakuulsuse juhtumised mingis teises väljaandes.

Helle sirvib lehe alati korralikult läbi ja loeb ka neid lugusid, mis mehel vahele jäävad.

Mõlemad loevad igapäevaelu puudutavaid teemasid, praegu on selleks kindlasti elekter.

Raha on muidugi alati lugeda tulnud ja tööd eluaeg rügatud. Eks mäletavad lugejad neid suhkrupeedihektareid ja pealsete raiumist, mille kilost saadud
2 kopikatki marjaks ära kulus.

Ja kui siis veel maasikakasvatus ette võeti!

Kõik läksid jaanipäeval juba peole, kui Sulengod ikka oma vagude vahel küürutasid ja Tartu turule minekuks marju korjasid.

Eelistus põllumeestele

Teinekord, nende väga rikaste tegemistest lugedes tuleb küll mõte, et mis oleks, kui võidaks nüüd ise ka suurema summa...

“Arutasime seda, et kuhu siis raha läheks, kohe jäi puudu,” naeravad mõlemad. Eks see raha ikka lastele läheks ja viimase liisingu lõpetaks ära...

“Tegelikult tuleme hästi toime, meil pole millestki puudust,” kinnitavad mõlemad nagu ühest suust. “Peaasi, et omavahel hästi läbi saame!”

Maaeluks vajalik omadus on Helle arvates optimistlik meelelaad, Arvo tõstab esile tahtejõu ja püsivuse. Kõrvaltvaataja näeb aga sedagi, et nad on ettevõtlikud, järjepidevad ja rõõmsameelesed.

Need kolm omadust näivad ühendavat Maalehe tellijaid laiemaltki, olgu need siis Kalju ja Ilme Nõvalt, Ain ja Aino Vormsilt või Arvo ja Helle Verioralt.

---

VÕRDLUS

Maalehe trükiarv ja hind ning Eesti keskmine bruto-kuupalk 1987–2012

Aasta	Trükiarv	Hind, rbl	Kuupalk, rbl
1987	95 000	0.06	229
1988	170 000	0.06	249
1989	225 000	0.10	270
1990	219 000	0.10–0.25	341
1991	169 200	0.25–0.91	380–1200
1992 I–VI	115 500	1.00–4.00	1200–5000
Aasta	Trükiarv	Hind, kr	Hind, €	Kuupalk, kr	Kuupalk, €
1992 VII–XII	75 000	0.50	0.03	549	35
1993	65 000	1.00	0.06	1066	68
1994	55 000	3.00	0.19	1734	111
1995	43 000	3.90	0.25	2375	152
1996	43 000	5.00	0.32	2985	191
1997	41 000	7.00	0.45	3573	228
1998	41 100	8.90	0.57	4021	257
1999	42 900	9.90	0.63	4440	284
2000	42 600	9.90	0.63	4907	314
2001	42 700	11.90	0.76	5510	352
2002	42 000	11.90	0.76	6144	393
2003	43 000	12.90	0.82	6723	430
2004	43 800	12.90	0.82	7287	466
2005	44 000	12.90	0.82	8073	516
2006	45 200	13.90	0.89	9407	601
2007	45 400	13.90	0.89	11 336	724
2008	43 400	14.90	0.95	12 912	825
2009	43 600	15.90	1.02	12 264	784
2010	43 700	15.90	1.02	12 397	792
2011	43 600		1.10		839
2012	44 500		1.20		900 (II kv)