Kasside hülgamise aeg
Eks saab võib-olla ise ka paremaks nii ‒ midagi sellist ju lemmikloomapidamise teoreetikud räägivad.
Aga kassidega seotult on olemas veel üks emotsioon, kibe kurbus. See on siis, kui näed kassi meeldida tahtmise püüus seda meeleheitlikkust… Kõige viimatisem kogemus oli Paka mäel, kus põõsastest ilmunud noor isane must kass lausa valvas hetke, mil kükitasid seene juurde. Ta oli siis kohe süles hellust nurumas ja jagamas.
Kui mööda metsateed käisin, näitas mu meelest see kass mulle, kui ilus ja tubli ta on: kuidas ühe hooga puu otsa suudab kribada, milliseid hüppeid teeb, kuidas joosta oskab. Iga jõu- ja ilunumber lõppes sellega, et joosti mu juurde muljet kontrollima… Võta mind endale, tundus olevat läbiv soov, mille kassi olemisest välja lugesin…
Me aed koos vana laguneva maja ja suvel olemisväärse kuurialusega asub maantee ääres. Liiklusmüra segab vähe, sellega kohaneb. Kõrva hakkavad tee poolt vaid tavapäratud helid. Nagu nüüd ühel päeval aeglustuva auto müra. Midagi tee ääres toimus. Nägin kedagi, väikest elukat, pea ees, maanteekraavi sööstmas. See oligi hetk, mil… kassikurbus pihta hakkas.
Läksin vaatama, mis juhtus, kuid juba enne seda kuulsin hädalist kisa. Leidsin põlluveerest rohust noore punase kassi. Hakkasin küsima, et mis sul siis nüüd lahti. Poole küsimise peal hüppas kass maast mulle sülle, niimoodi külge kinni, et enam lahti ei lasknudki.
Ma püüan uskuda, et kõik inimesed on head, aga kui mahajäetud kassidele mõtlen, ajab see vihaseks ja hülgajaid vihkama… Üsna palju usun, et see, kes oma hellitatud lemmiklooma ära viskab, saab elult seda äravisatu tunnet kord omal nahal kogeda…
Selle uskumisega võiks piirduda, aga kusagil taustas on üldisem, tegelikult õudne tunne ‒ tundub, et elusolendite pidamine asjadeks, mis kätte võetakse, kui tuju tuleb, ja minema visatakse, kui tuju muuks, siin me riigis süveneb.
Pikemalt loe Viio Aitsami blogist.
