Kastmisvett tuleb kasutada otstarbekalt
Kahjuks on sageli meie kevaded sademevaesed ja niiskusvaru mullas väike, kergematel muldadel isegi väga väike. Kui külvid satuvad suhteliselt kuiva mulda, aeglustub seemnete idanemine ja tärkamine. Aeglaselt idanevate peeneseemneliste kultuuride – nagu porgandi, peterselli jm – külvamine kuiva või ebaühtlase niiskusega mulda annab suurte tühikutega ja eri arengujärkudes taimiku, millest head saaki pole loota.
Kuidas siis toimida, et külvid hästi tärkaksid ja taimed ka edaspidi veepuuduse all ei kannataks ning et veearve – juhul kui kastmiseks pole võimalik kasutada mõne veekogu vett – kevadega kaasnevalt liiga suureks ei paisuks? Selleks mõned nõuanded.
Enne seemnete külvi kastke külvivaokesed läbi
Seda tasub teha mitte ainult kuiva, vaid isegi parasniiske mulla korral. Hea on kasta sõelata kastekannust piki vaokese põhja, vee kogus ei pea olema suur. Kohe pärast vee muldaimbumist külvake seemned ning katke parajalt paksu mullakihiga. Patsutage muld piki külvivagu rehaseljaga kergelt kinni ning rehitsege peenar väga kergelt üle, et külvivagudele satuks õhuke kiht kobedat mulda.
Selliselt külvatud peenar ei vaja tükil ajal kastmist isegi põua ajal. Seemnete alla antud ja mullakapillaare pidi tõusvast niiskusest piisab idanemiseks ja noorte taimede esialgseks arenemiseks küll. Juurekava areneb sügavuse suunas ning peab siis ka hilisematele kuivaperioodidele paremini vastu.
Peenra pealtkastmine, ilma et sellele järgneks kerge pinnakobestus, ei ole tõhus. See võib niiskusekadu pigem suurendada ja tekitab mullakoorikut. Vee ökonoomse kasutamise kuldreegel on: niiskuse aurumise vältimiseks olgu mullapind alati õhukeselt kobestatud. Kobestada tuleks ka iga kord pärast vihmasadu.
Istutamisel andke vesi taimejuure alla
Istikute puhul säästab vett ja hilisematele kastmistele kuluvat aega nn juurevee andmine. Istutusauku paigutatud taime juurtele valage kastmisvesi ja alles siis ajage istutuslohk mulda täis. Vältimaks juurte traumeerimist, ei ole isegi vaja istikut tugevasti kinni vajutada, sest mulda imbuva vee ja juurtele aetud mulla tõttu jääb see üsna kindlalt püsima.
Suurt vee kokkuhoidu annab kapsataimede istutamine mitte vagudele, vaid vaopõhja. Vagudele istutamine on õigustatud üksnes liigniiske ja raskema mulla korral. Kui vaod on äsja sisse aetud, muld niiske ja istikud korralikult läbi kastetud suurema mullapalliga, siis lihtsaim viis on järgmine. Vagudesse sobiva vahekaugusega asetatud istikute juurtele tõmmata vao külgedelt veidi mulda peale ja taim mõõduka survega kinni vajutada. Väga hea kasvamamineku saate kindlasti aga siis, kui teete vaopõhjas taime koha istutuskühvli paari liigutusega kobedamaks, asetate istiku süvendisse, valate juurtele kastmisvee ning pärast selle muldaimbumist ajate taime ümber vaokülgedelt mulda.
Sellisel viisil istutatud taimed ei vaja istutusjärgset kastmist. Mulda antud nn juureveest piisab pikaks ajaks. Pindmine kobe mullakiht isoleerib sügavamalt mullast tõusva niiskuse aurumise peaaegu täielikult. Taime juurekava areneb paremini ning tungib sügavamale kui pideva pealtkastmise puhul. Vakku istutatud peakapsa keskvalmivaid ja hiliseid sorte tavaliselt ei ole vaja ka hiljem kasta. Küll aga on pidevalt ja ühtlaselt niiske mulla suhtes tänulikud lühema kasvuajaga tundlikumad kapsateisendid (lill-, spargel- ja nuikapsas). Neid tuleks kuivaperioodidel siiski kasta.
Vakku istutatud kapsaste rohimisel ja muldamisel tõmmake muld vaoharjalt vagudesse. Juba paari harimiskorra järel kasvavad kapsad nagu tasasel maal. Nende maapealne varreosa on lühike, mullas oleval varrel aga moodustub lisajuuri, mis aitavad taime toita ja veega varustada.
Muruhake aitab kasvuhoones vett kokku hoida
Nõnda nagu avamaal aitab vaba mullapinna multšiga katmine niiskuse aurumist oluliselt vähendada, nii saab sama võtet rakendada ka kasvuhoones. Pikaajalise kogemuse kohaselt sobib selleks väga hästi niitmisel kokku kogutud muru. Pärast tomati- või muude istikute mahapanekut võib kasvusubstraadi pinnale sellist rohumassi laotada üsna paksu kihina. Kattekihi pealispind kuivab ja levitab tükk aega mõnusat heinalõhna! Niiskuse aurumine substraadist on takistatud, seetõttu vajab tomat hoopis vähem ja harvem kastmist.
Muruhakke laotamist tomatitaimede alla võib suve jooksul teha veel teist või kolmandatki korda. Sügisel, pärast taimejäänuste koristamist, võib järelejäänud kattekihi kasvupinnasesse kaevata, kus see järgmiseks kevadeks kenasti kõduneb. Kui aga taimedel esines haigusi, näiteks tomatil ruugehallitust, tuleb multšikiht samaaegselt taimejäänustega kasvuhoonest kindlasti välja viia. Selline turba- ja heinasegune materjal sobib väga hästi küüslaugu ja sibullillede talvekatteks.
