Keeletoimetajad tulevad lehtedesse tagasi
Maalehe keeletoimetajaks kandideerisin kohe, kui lehe asutamiskavast kuulsin. Pagasiks oli 22 korrespondendiaastat Spordilehes, millest enamiku moodustas siiski keeletoimetamine. Nõukogude ajal seesugust ametit nagu keeletoimetaja ju ametlikult ei olnud, selle töö tegijaid varjati tavaliselt korrektori või mõne muu ametinimega. Maaleht oli uudne juba selle poolest, et seal julgeti mind vormistada tegeliku nimetusega.
Olin esimeste töölevõetute hulgas. Juhtus veel nii, et just siis, viis päeva enne esiknumbri ilmumist, helistati Mustamäe Lastehaiglast ja kutsuti seal ravil oleva tütretütrekese juurde, kuna tütar oli viidud kõrvalhaiglasse poega sünnitama. Nii on minu tütrepoja sünd teatud moel seotud ka Maalehe sünniga – lugesin seal haiglas olles trükki minevaid käsikirju, mida mulle toimetusest toodi ja ära viidi.
Kantseliit ja russitsismid
“Maaleht olgu maakeeles!” olen kuulutanud esiknumbris oma häid kavatsusi uuel tööpõllul. Põhiliselt tegeles keeletoimetaja ju kantseliidi ja russitsismide väljarookimisega, võõrsõnade eestindamisega ja moesõnade tõrjumisega.
Maakeele all mõistsime tookord tavalugejaile mõistetavas sõnastuses ja laadis kirjutamist, tegemata siiski allahindlust kirjakeele normides.
Maalehe algusaastail tuli rohkesti lugeda ja avaldada partei- ja riigitegelaste sisutühje heietusi, aga juba hakkasid siginema ka igasugused programmid, üleskutsed, Isemajandava Eesti tekstid, kõikvõimalike seltside ja ühingute põhikirjad. Oli alanud uus aeg ning uus leht pidi ju neid nähtusi ja sündmusi kajastama. Kui palju küsimärke ja hüüumärke pealkirjades! Kui palju siirust ja usku!
Kodu-Eestis räägitava emakeele pärast tundsid muret ka väliseestlased, kellele Eesti oli nüüd avanenud. Üks neist kirjutas 1992. a pärast nädalast Eestis viibimist Kanadast kirja, milles avaldas rahulolematust haritlaskonna ikka veel karlvainoliku väljendusviisiga: “Olete ju Teie (raadios, ETVs, ajakirjanduses) need, kes rahva keelepruuki (keeleharidust) kujundavad. /.../ Ärge risustage emakeelt, oma rahvuskeelt! Enne kui ütlete, mõtelge!”
Väga ajakohane ka tänapäeval, kui Karl Vainode asemel laiutab tänavakeel ja poliitikud leiutavad erakondade kaevikusõjas üksteise võidu aina uusi labaseid võrdlusi ja metafoore, mis meedia kohe käibesse suunab.
Murrangulistel taasiseseisvumise aastatel saime inimestelt väga palju kirju, need täitsid lehes vahel terve külje. Kirju polnud kombeks parandada ega ümber kirjutada, küll aga lühendada, sest muidu poleks neist niigivõrd trükivalgust näinud. Inimestel oli nii palju öelda. Vahel oli lausa valus lugeda ja raske uskuda, mida kõike on eestlased sõja ja okupatsioonide tõttu pidanud läbi elama…
Kokanduses tuli seoses võõramaiste retseptide ja toidunimede ilmumisega palju eesti keele kaitselahinguid lüüa entusiastlike autoritega, eriti pastanduse (makaronide) vallas. Kord juhtus, et avaldasime kurkide konserveerimise retsepti, milles õpetati “äsja keedetud, pestud ja tahendatud kurgid purki püsti panna”. Kohe hakkas saabuma ebaõnnestunud kurgitegu kirjeldavaid kirju, nii et järgmises numbris tuli toimetusel vabandust paluda, sõna “keedetud” asendada sõnaga “kogutud” ja teatada, et võtame piiramatus koguses vastu keedetud kurke.
Viimaste aastakümnete jooksul on eesti keeles aset leidnud märgatavad muutused. Paljud raudkindlad reeglid on kõrvaldatud. Eesti keel olevat liiga raske. Stiilitasandite piirjooned on ähmastunud.
Tarbetu amet?
Meie emakeelt püütakse lähendada indoeuroopa keeltele, kus sõnu lauses seovad põhiliselt ees-, taga- ja abisõnad, mitte käänded, mida eesti keeles on teatavasti koguni neliteist. Tegusõnadel on tarvitusel inglispärased ajavormid, tavaliselt põhisõna ette kuuluv täiend või lisand heidetakse, kuhu juhtub. Jne, jpm.
Mäletan, kuidas juba ühel aastatetagusel tähtsal keelenõupidamisel esitas praegune TÜ professor Martin Ehala retoorilise küsimuse: kas on targem pikas Mulgi kuues uppuda või kuub seljast heita ja ennast päästa? Mulgi kuub tähendab muidugi eesti keelt ja too keelemees jätkab sama tarkuse kuulutamist siiani.
Keeletoimetaja amet muutus paljudes toimetustes, sh ka Maalehes, äkki tarbetuks siis, kui võõra võimu alt vabanenud ühiskonnas hakkas levima piirideta vabaduse ihalus – igameheõigus kõiges, nii liikluses, käitumises, kasvatuses, seaduste järgimises. Ka keeletarvituses.
Maalehest pensionile saadeti mind sõnadega, millest pidin aru saama, et keeletoimetajate ajajärk ajakirjanduses on lõppenud. Ehk ei olnudki olukorra hinnang väga vale, tõepoolest on ajakirjandus nüüd hoopis teist tegu ja nägu, ja mitte ainult halvas mõttes. Ainult et pikapeale on kvaliteetsetesse lehtedesse keeletoimetajad siiski tagasi siginenud.
