Kommid ja kange kook – kuidas ajakirjanik Olev Anton mulle pisarad silma tõi
Mina Pärnusse, Olev Anton aga ühte suurfarmi, sihiks kohtuda lüpsisüsteemi torude pesijana töötava naisega.
Naine oli Olevile kirja saatnud. Öelnud, et kuigi tema sissetulek pole suur ning ta on oma kolme lapsega üksi, on meel siiski rõõmus.
Olevi hing sai kirjast liigutatud. Tõtt-öelda oli ta ka üsna kergesti liigutatava hingega mees. Mitte niivõrd ajakirjanik, kui aja kirjanik. Kõndis ja tundis. Ning selle, mida tundis, pani kirja. Mis tegelikult on ju meie töö juures kõige raskem. Kirjutada nii, et teised tunneksid midagi sellist, mida ka sina tundsid. Andku uudistetreialid siinkohal mulle andeks!
Ühesõnaga, sõitsime Pärnu poole, kuni Libatse kandis palus Olev bussi kinni pidada. Ta läks kohalikku sööklasse – nurgas oli igatahes ka baarilett – ja tellis pool kilo komme. Ning 100 grammi viina. Võib-olla teise saja veel lisakski.
Viina jõi Olev ära, et hing sees veidigi rohkem vaiki püsiks. Kommid viis ta lastele.
Mõne nädala pärast kirjutas Olev selle naise loo südamelt ära. Sellest, kuidas lapsed laua taga kodu pilti joonistasid, igaühele oma toa tegid. Ainult isale mitte.
Ma lugesin ja nutsin. Olev oli suur meister nutmapanemise alal.
Võib-olla tuli see sellest, et ta kirjutas ainult olulisest. Rääkis inimesega, märkmeid ei teinud, lasi siis mõttel mitu nädalat laagerdada ning pani kirja. “Oluline jääb meelde,” ütles ta selle kohta. Kahju, et ajakirjandusteoreetikud sellest mõttest kinni pole hakanud.
