Kurgi-juuremädaniku vältimiseks tasub taimi pookida
Kui kurki kasvatada korduvalt samal kohal, kus on avastatud tema juuremädanik, tõuseb nakkuse tase pidevalt ja taimed hakkavad juba õitsemisest alates närtsima ja surema.
Peajuur on vähem või rohkem pruunistunud, külgjuured sageli mädanenud. Saagikus jääb taimede varase väljalangemise tõttu viletsaks.
Kuidas haigust vältida ja tõrjuda
Haiguse vältimiseks on kasutatud vana kasvupinnase aurutamist või väga mürgiste kemikaalidega, fumigantidega töötlemist. Aurutamise seadmed kaasaegsetes aiandites üldjuhul puuduvad, fumigantide kasutamine aga nõuab spetsiaalseid kaitse- ja töövahendeid ning eriväljaõppega spetsialiste.
Lihtsam haiguse vältimise ja tõrje abinõu on vana kasvupinnase väljavahetamine uue ja haigusvaba vastu, milleks sobib eriti hästi toitainetega rikastatud ja neutraliseeritud kasvuturvas.
Kui selline võte pole mingil põhjusel teostatav (liiga kallis, tööde suur maht, pole hea kvaliteediga materjal – turvas kuumenenud ja toksiline jne), võib kasutada kurgi pookimist haigusekindlale alusele, milleks on mitmesugused kõrvitsaliste liigid, sealhulgas viigipuulehine kõrvits (Cucurbita ficifolia Bché).
Pookimisvõtet on kasutatud juba ammu edukalt mitmel pool Euroopas (Holland, Saksamaa, Bulgaaria), aga ka USAs, Jaapanis, Koreas. Esimene teadaolev teaduslik artikkel arbuusi pookimisest kõrvitsale pärineb aastast 1927 Jaapanist.
Kõrvitsaliste jm köögiviljakultuuride pookimine haiguse- või kahjurikindlale (nematoodikindlale) alusele ei ole oma aktuaalsust kaotanud. Seda rakendatakse tööstuslikes mastaapides nii katmikalal kui avamaal USAs, Jaapanis, Koreas, Mehhikos jm, kus selleks on kasutusele võetud suure tööjõudlusega, kuid väga kallid pookimisrobotid.
1990ndatel oli Jaapanis u 60% arbuusi-, meloni-, kurgi-, tomati- ja baklažaaniistikutest poogitud, Koreas 81%. Põhja-Ameerikas toodeti näiteks aastatel 2002 ja 2006 köögiviljakultuuride poogitud istkuid 30–40 miljonit ühikut aastas.
Eriti on see võte populaarne riikides, kus köögiviljakasvatuseks sobivat maad vähe ja rahvastiku tihedus suur. Või on kasvupinnas juba sooldunud. Maailmas töötavad suured firmad, et aretada kõigi nende ebasobivate tingimuste jaoks hea taluvusega ja kindlaid pookealuseid.
Pookimine on lihtne ja tulemuslik
Eesti Maaviljeluse ja Maaparanduse Teadusliku Uurimise Instituudi aspirandina tegin aastatel 1966–1970 pookimiskatseid, mille tulemused näitasid, et viigipuulehisele kõrvitsale kurgitaimede pookimine on kergesti teostatav ja õnnestumise protsent kõrge.
1. Kõigi kolme sordi (’Neeme’, ’Spotresisting’, ’Arla’) puhul suurendas pookimine kõrvitsale taimede fusarioosi- ehk juuremädanikukindlust. Poogitud taimed haigestusid võrreldes pookimata taimedega 1–3 kuud hiljem, haigus progresseerus neil aeglasemalt ja taimi hävis 2–3 korda vähem kui omajuursetel.
2. Pookimisoperatsiooni tõttu jäi poogitud taimede kasv ja areng esialgu maha pookimata taimede omast, kuid see vahe kadus ja kaob umbes viljakandeperioodi alguseks.
3. Sobivamateks kombinatsioonideks osutus kõrvits idulehtede faasis ja kurgitaim 1. pärislehe (’Neeme’) või 2. pärislehe faasis (’Spotresisting’). Sordil ’Arla’ sobis pookimiseks kõige noorem kurgitaim – idulehtedes kuni poolte pärislehtede faasis. Vanemate kurgitaimede alusega kokkukasvamine oli halvem.
4. Poogitud kurgitaimede fusarioosi haigestumise peamine põhjus oli kurgi juurte tungimine mulda läbi kõrvitsa varreõõnsuse. Lisaks kõrvitsa juurtele tekkisid taimele ka kurgi juured, mille kaudu haigusetekitaja taimesse tungib.
Ükski katsetatud pookekombinatsioon sellist kurgi juurte käitumist 100% ei välistanud. Rohkem tuli seda ette vanemate kõrvitsataimede kasutamisel, millel oli juba pookimise ajal kujunenud varreõõnsus. Samuti esines seda nähet rohkem siis, kui mullatemperatuur taimejuurte piirkonnas ületas 30°. Mulla ebasoodsad temperatuuri- ja niiskustingimused halvendavad poogendi toitumist aluse juurekava kaudu, mistõttu poogend püüab moodustada iseseisvat juuresüsteemi.
Kiireim ja ökonoomseim viis
5. Kõige kiiremaks ja ökonoomsemaks osutus pookimine idulehtede faasis kõrvitsataime idulehtede alusele (hüpokotüülile). Kui kõrvitsa hüpokotüülile pookides kurki 1, 2 või 3 pärislehe faasis kulus 100 taime kohta 93–110 minutit, siis vastavalt kõrvitsa epikotüülile (idulehtedest kõrgemale) pookides 120–140 minutit. Pookekomponentide kokkukasvamise protsent poogendi (kurgi) vanuse suurenemisel vähenes kõigil sortidel.
Pookides idulehtede faasis kõrvitsale, oli sordil ’Spotresisting’ pookimise õnnestumise protsent vastavalt: kurk 1 pärislehes – 100,0; kurk 2 pärislehes – 91,4; kurk 3 pärislehes – 76,7. Sordil ’Arla’ olid näitajad vastavalt: kurk idulehtedes – 100,0; kurk 1 pärislehes – 88,9; kurk 2 pärislehes – 83,7.
Millal külvata kurk ja kõrvits
Millal peaks külvama kurgi ja millal kõrvitsa, et pookimise ajaks saada sobivas arengufaasis taimi? Läbiviidud katsete põhjal võib välja pakkuda järgmist: idulehtede faasis kurgi saamiseks külvata see kõrvitsaga samal ajal või mõni päev varem; 1 pärislehes kurgitaime saamiseks 7–8 päeva enne kõrvitsat; 2 pärislehes kurgitaime vajadusel 10–12 päeva enne kõrvitsat. Ka võib sobivas vanuses taimede saamiseks teha 3–4päevaste vahedega mitu kõrvitsa ja kurgi külvi.
Et vältida taimede nakatumist seemne kaudu, peab nii kurgi kui kõrvitsa seeme olema puhitud. Väiketootja saab selleks kasutada biopreparaati Mycostop vastavalt kaasasolevale juhendile (2–8 g preparaati 1 kg seemnete kohta), külvata hiljemalt 1 nädal pärast puhtimist. Seemnete külviks ja poogitud taimede kasvatamiseks kasutatav muld peab olema haigusvaba, lihtsaim viis selleks on kasutada mineraalväetiste ja lubiainetega rikastatud kasvuturvast.
Pookimise tehnoloogiast
Pookimist on soovitatav teha kahekesi. Pookija teeb pookimisoperatsiooni, seob poogitud taimed kokku, vältides käte kokkupuudet turbaga. Abiline valmistab ette sidumismaterjali (tinapaberi ribad), võtab kurgi- ja kõrvitsataimed potist või pikeerkastist välja, laob need pookijale ette. Tootlikkus, olenedes kogemustest, on 40–60 poogitud ja potistatud taime tunnis.
Pookimine toimub järgmiselt. Lõikamiseks kasutatakse poolikut žiletti. Pookija teeb kõrvitsataimele varre idulehtedest vabale küljele 1–1,5 cm pikkuse viltulõike ülevalt alla. Kurgitaimele tehakse samasugune viltulõige suunaga alt üles, alustades lõikega umbes 3 cm altpoolt idulehti. Lõike sügavus peab olema 1/2–2/3 varre läbimõõdust. Kurgitaimedel peab olema lõike kõrgus valitud selliselt, et poogitud taimedel jääksid kurgi lehed kõrvitsa idulehtedest kõrgemale. See on vajalik pookimisjärgse kasvuseisaku vähendamiseks.
Lõigetega kurgi- ja kõrvitsataimed ühendatakse, juhtides kurgi “keelekese” kõrvitsa varre lõikesse. Taimed seotakse tinapaberi ribaga (0,7–0,8 cm lai, 7–8 cm pikk). Sidumist alustatakse ülevalt (foto 5), pookekohtade kõrguselt või veidi kõrgemalt ja lõpetatakse altpoolt pookekohta (foto 6). Vältimaks pookekohtade lahtirebenemist ettekasvatamisel, seotakse poogitud taimed potti istutamisel nööriga ülaltpoolt pookekohta toe (ca 30 cm) külge ja kastetakse korralikult.
Poogitud taimi hoitakse 10–14 päeva kõrges õhuniiskuses (80–85%) temperatuuril 20–22° päevavalguslampide all. Õhuniiskuse suurendamiseks kaetakse taimed 3–4 päevaks kilega ja pottide all olev freesturvas kastetakse märjaks. Kastmisel tuleb kuni komponentide kokkukasvamiseni vältida vee sattumist pookekohale.
Mõni päev pärast pookimist eemaldatakse kõrvitsataimel pärislehed, et kurgi vegetatiivosa areneks soodsamalt.
NB! Kõrvitsa idulehti ei tohi kohe ära lõigata, vastasel juhul pookimine ebaõnnestub massiliselt (50% või enam) isegi juba kokkukasvanud taimedel.
Varasemal pookimisel (veebruaris) lõigatakse kurgi juur ära 10–14 ja hilisemal pookimisel 7–8 päeva pärast operatsiooni olenevalt kokkukasvamise kiirusest. Nüüd võib eemaldada ka kõrvitsa idulehed.
Kurgijuure läbilõikamise järel kergelt närbunud taimi hoitakse mõni päev varjutatult kile all, seejärel istutatakse alalisele kasvukohale.
Poogitud taimed tuleb istutada peenrale suhteliselt kõrgemale arvestusega, et pinnase lisamisel kasvuperioodi kestel pookekoht pinnasega ei kattuks ja oleks välditud kurgi oma juurte tekkimine pealpool pookekohta, mis võimaldab fusarioositekitajatel tungida ka poogitud taimesse. Vigade vältimisel õnnestub pookimine 95–100% taimedel.
Hea saak ja suurem kaal
Poogitud taimedel suurenes saak võrreldes omajuursetega oluliselt, samuti suurenes vilja keskmine kaal. Viljade kvaliteedinäitajad märkimisväärselt ei muutunud.
Pookimise efekt (haiguse esinemise vähenemine, saagikuse paranemine) on suurem tugevamal infektsioonilisel foonil. Nõrgema juurekavaga sortidel suurem (1,4–3,7 korda), tugevama juurekavaga sortidel aga väiksem. Meie tingimustes on võtet soovitatav rakendada eelkõige varase ehk kõige kallima kurgi kasvatamisel katmikalal.
