Võib-olla pole ka määgimine looduse kõige kaunim heli. Ühesõnaga, ära ole lammas!

Meie poole näoga

Nüüd võtab 30aastane sakslanna (nii vana oli ta raamatu kirjutamise ajal, tänavu saab 35) Leonie Swann kätte ja teeb lambast kriminalisti.

Lugu algab lihtsalt ja hoogsalt: “Lambur lamas heinaküüni kõrval, mitte kaugel põlluteest rohelises Iiri rohus ega liigutanud ennast,” kirjutab autor.

“Kes meile nüüd heina toob?” küsivad lambad. Lihtne küsimus. Umbes nagu meil: “Kes täna poodi läheb?”

Anname lammastele siiski selle rohelise rohu keskse ilmavaate andeks. Nad ei aima lihtsalt, et edaspidi tuleb neil küsida sadu palju keerulisemaid küsimusi. Et jõuda inimeseks olemise mõtteni. Või mõttetuseni. Ning sealt edasi teadmiseni, kes lõi labida nende karjuse kõhtu.

Aga on siis asi niivõrd üldse lammastes? Kuulge, sõbrad, kui sageli me ise õige mõtleme, kust tuleme, kes me oleme ning kuhu läheme? Kuivõrd suudame olla ausad tõdema, et meiegi oleme omalaadsed lambad, kes tormavad hundihirmus end pikali?

Öeldakse, et esimene samm tõe tunnetamise teel on tõdemus, et me teame asjadest väga vähe. Õigupoolest ei tea midagi. Aga parim tarkus ongi teadmine, et mitte midagi ei tea.

Glennkilli lambad (kas pole mõrvarlik kohanimi?) on siiski targemad kui teised. Eriti tark on Miss Maple, kelle tarkus ulatub juba selleni, et ta eirab iga-aastasi kõige targema lamba võistlusi, kus senine võitja on jõudnud tasemeni, et klaasist Guinnessi õlut kulistab.

Vana lambakarjase surm laheneb tegelikult lihtsalt.

Enne raamatu natuke jantlikku lõppu ütlevad lambad meile kümneid valusaid tõdesid. Tulevad meie akende taha kuulatama ning imestavad, millest (loe: kui arutut juttu!) me küll räägime. Leonie Swann ei löö meie moraalset palgetust siiski lahtise käega. Ta lihtsalt võimaldab lugejal raamatuga kahekesi olla.

Samas on tunne, et Swann näeb, kuidas me loeme ja vaatab oma kelmika laubaloki alt küsivalt otsa. Nii oleme laualambi valgusvihus otsekui neljakesi: surnud lambur, tema kari, Leonie Swann ning lugeja.

Kõigil meil on omamoodi targad mõtted. “Ma tean, et te olete uudishimulikud,” lausub Miss Maple, kõige targem lammas maailmas. “Te üksnes ei taha oma lambaajusid liigutada.”

Lambakriminulli autor muigab kelmikalt. “Saite mis tahtsite,” näib tema kõnelevat.

Mõrvatu, teadagi, on vait. Tema eest kõneleb aga testament. Ning selles pärandab ta oma lammastele suure rahasumma, et nad… saaksid Euroopasse reisida.

Lihunik on pealtvaataja

Autor muigab jälle. Ning kusagilt on kuulda pettunud lamburilese hüsteerilist naeru.

Äkki ilmub lambi valgusvihku veel üks tegelane — Melmoth. Ta on lammas, aga mitte niisugune kui teised. Ta on noorena karjast lahkunud (“Ükski ei või karjast lahkuda!” kõlab lammaste põhimõte), üksinda toime tulnud, filosoofiks hakanud ning lõhnab nüüd hoopis teistmoodi.

Häbi tunnistada, aga küll tahaks olla nagu Melmoth. Kõneleda napilt, aga öelda palju. Õieti polegi ilma ja inimesi näinud Melmoth enam lammas, vaid — hunt.

Ta võidab oma vastased vaimuga. Ta allutab karja vaimuga. Pole vajagi sarvi ristata, et teada: Melmoth jääb peale.

Aga Melmothil on ka minemise omadus. Ta läheb jälle, seekord moega, et tema lahkumine on lõplik. Lambakari on talle sama tähtis kui küla bussiputka Tallinna–Tartu ekspressi tarvis.

Tal pole vajagi teada, kes tappis karjuse. Tähtis oli, et just tema vajutas esimese (lambana?) oma rituaalse sõrajälje jahtuvale kehale.

Lambadki pole enam endised. Nende mõistus muutub vahedaks kui lihuniku nuga. Palja vaimuga suruvad nad mängust välja nii lihuniku kui konkureeriva karja ühes tema kalgi südamega karjusega.

Õieti suruvad nad oma vaimu peale kogu Glenkillile. Inimesed on paanikas ja jooksevad üksteist kas või jalust maha.

On ju lambad ilmunud inimkarja nagu hunt lambakarja. Tegelikult on hea tunda, et oleme sel hetkel lugejad ja võime raamatu igal hetkel käest ära panna.

Aga autor muigab jälle. Tühjagi te panete! See pole ju moraaliõpik ega lambahaiguste käsiraamat. See on kriminull. Te peate edasi lugema.

Ning me loeme. Kõik saab oma lihtsa ning loogilise lõpu. Karjus George’i surma mõistatus laheneb, lambad asutavad end Euroopa reisile, Leonie Svann aga asub uut raamatut kirjutama. Kui esimene juba nii hästi läks, miks ei peaks siis järg tulema.