Olin kunagi ettevaatamatult lubanud, et ja-jah, kui tuleb mingi loomaarstide üritus Lõuna-Aafrikas, küll me siis läheme. Jõudiski kätte WSAVA 39.Kongress Kaplinnas ning minul tuli oma lubadust täita.

Stardime õhtul Helsingist ja olema järgmise päeva hommikuks kohal. Teel räägib Silvia mulle, et kuna ta sõber käib ülikoolis ja praegu on kiire, siis ei saa ta palju aega meiega veeta ja kuna seal ühistransport on niisugune nagu on, tuleb meil auto üürida. See on nüüd küll üllatus!

Väiksem mure on see, et ma pole niisugust kulu reisieelarvesse planeerinud. Hullem on aga mõte, et kuigi olen Lõuna-Aafrikas 14 aastat tagasi käinud, ei mäleta ma sugugi, mis pidi seal liiklus käib. Loodan kogu hingest, et õigetpidi. See osutub loomulikult täiesti vääraks ootuseks ja natuke aega hiljem leiangi, end väikese Volkswageni roolist paremal pool, ehmunud ja hädine ning luban lapsele, et nüüd tiirutame paar tundi parkimisplatsil ja ma õpin sõitma.

Kahjuks viib  tee mind aga kohe parklast ja lennujaamast välja ja nii olengi juba kiirteel, abiks vaid see, et käike ei pea vahetama (võtsime targu automaatkäigukastiga auto), ja laps, kes jälgib auto teel püsimist ja nõuab, et ma sõidaks oma rajal. Pöörete peal on meil oma märksõnad. Parempööre „kaugemale“ ja vasakpööre „lähemale“. Taas tuleb sisse lülitada Silvia telefoni tark aga väga kallis tädi, kes meile teed juhatab.

Silvia on broneerinud meile toreda B&B otse Table Mountini alla. Õhtul võtan taas julguse rindu, ajan auto hoovist välja ja sõidame kesklinna. Keeran küll valest kohast ära ja satume algul hoopis mäkke, aga vaated on hingematvad. Lõpuks leiame Waterfrondi. 

Rahvusrestoran ja valged turistid

Esimene õhtusöök sellel mandril. Kelneripoiss on tore. Küsib, kust maalt me oleme ja vastuse peale „Eestist“ noogutab ja ütleb, et teab küll. Meie imestusele vastab, et teab meie jalgpallimeeskonda. Silvia ajab end juba puhevile, aga siis kuuleme, et sellepärast teab, kuna me kaotavat kogu aeg umbes 6 või 7 punktiga. Nojah, mis teha. Eesti pole ju jalgpallimaa.

Teisel päeval käime Rust en Vreugd mõisamajas, mis pärineb 18. sajandist ja siis läheme otsima kohaliku toidu restorani Gold. Selgub, et tegemist on nii populaarse restoraniga, et laud tuleb eelnevalt broneerida. Õnneks saame kohad õhtuks ja läheme seniks Waterkantile jalutama.

Teekond restorani tagasi osutub keeruliseks, sest vahepeal on tekkinud liiklusummik (jalgpallimäng kohaliku meeskonna ja Nigeeria vahel) ning meil kulub hulk aega, et kohale jõuda.

Ootame menüüd ja vaatame laual lebavat plakatit, mis tutvustab aafrika kööki. Natuke teeb nalja, et Aafrika köögi all on toidud nii Lõuna- kui Kesk-Aafrikast, Marokost, Tuneesiast ja Egiptusest. Arutame just, et neid me küll ei võta, kui tuuakse esimesed road. Selgub, et plakat ongi meie menüü ja 14 (!) erineva toiduga püütaksegi meile kogu Aafrika maitsed kätte anda. Väike pettumus (umbes selline nagu pakuks keegi Norras kohaliku köögi all Ukraina toitu), aga kõik on väga maitsev.

Rahvussöögi juurde kuulub ka külaliste lõbustamine, mis on väga naljakas.

Silvia: "Restoranis pakuti meile toidu kõrvale ka meelelahutust. Ma olen alati olnud inimene, kellele ei meeldi kui turistid kogunevad kuhugi, kus pärismaalased (kes tegelikult on samasugused suurlinlased nagu need turistid) tantsivad ja laulavad neile samal ajal, kui need filmivad ja passivad. Aga tants ja laul oli tore ja aafriklastel on nii palju head meelt ja huumorit, et nad teevad seda rõõmuga, olgugi, et lollide turistide lõbustamiseks. Kogu asja tegi paremaks see, kui need erakordselt rütmikad ja tantsulised aafrika noorikud rebisid kaks pikka valget meesnuudlit endaga tantsima, kes olid sama kohmakad ja puised kui mina ilma jäsemeteta. Ma oleks peaaegu oma Tuneesia kanatiibade kätte ära lämbunud!. Ei ole ilus teiste üle naerda, aga mis sa teed, kui on naljakas.

Asja krooniks oli hetk, mil üks järgmine eurooplane, kiilakas ja kogukas, pidi järgi tegema sama tantsu mis kohalik tantsija. Ja tegigi, kuni hetkeni, mil kohalik tantsija tegi naljaga kukerpalli. Valge mees ei pidanud ennast halvemaks ja hakkas järgi tegema. Selle peale ruttas tema juurde toosama kohalik mees ja üritas teda oma kukerpalli asendist uuesti püsti saada (noh igaks juhuks, et mingit õnnetust ei juhtuks ja valge mees teda kohtusse ei kaebaks). Kiilaspäine eurooplane aga arvas, et tantsija aitab teda ja üritas üle tema kukerpalli teha. Väga järjekindlalt üritas, aga oma kogukuse ja tantsija püüdmise juures see siiski välja ei tulnud. Ema naeris endal pisarad silmist välja."

Autokatuselt kukkuv kaamera

Järgmisel päeval sõidame Cape Pointi. Tee kulgeb läbi iluste linnade Muizenberg, Fish Hoek ja Simon’s Town. Ohhetame ja ahhetame, aga ei peatu. Sihtmärk on Cape Point ja enne seda ei mingit peatumist. Jõuame siis Cape Pointi rahvusparki ja tohoo imet! – meile vaatab vastu umbes samasugune maastik nagu Nordkapis. Seejärel käime ka Hea Lootuse neemel ja lähme vaatame imeilusat valget randa. 

Silvia: "Seal otsustame teha samasuguse pildi nagu 14 aastat varem on tehtud emast ja isast valges Lõuna-Aafrika rannas. Kuna läheduses pole peale nelja jaanalinnu kedagi, otsustame taimeriga kaamera auto peale seisma ja tööle panna. Jooksen kiiruga ema poole, et pildile jõuda ja kaamera kukub gravitatsiooni mõjul auto pealt alla. Loodan südamest, et kõik on korras. Muidugi pole. Ekraan on katki ja roheline – midagi ei näe. Pilti aga teeb. Kirun ennast ja kaamerat ja edaspidi teen kõik pildid telefoniga. Äkki jõuab siin Kaplinnas veel ära parandada? Uut ka ei osta, sest seegi kaamera on pelgalt kaks nädalat vana."

Edasi lähme Simon’s Towni tagasi ja pingviinijahile. Okei, jahist on asi kaugel, kõige rohkem võime neid kaugelt vaadata ja nunnutada. Nunnud on nad tõesti, eriti kui üritavad veest välja saada. Nad on võimelised ainult laineharjal veest välja tulema ja mõnikord tuleb tagant teine laine ja viib nad uuesti vette tagasi. Veel on nad nunnud siis, kui aevastavad. Seda teevad nad tihti ja samamoodi nagu kassid.

Huvitavad faktid pingude kohta:

- nad viskavad ninast  välja soola, mis merevee joomisest üle jääb;

- nad võivad ujuda kuni 20 kh/h, kui kalanälg väga suureks kasvab.

Järgmisel päeval on ilus ilm. Päike paistab isegi Claremontis, kus meie B&B asub. See linnaosa asub otse Table Mountaini all ja Silvia ütleb, et me elame isiklikus pilves. Nii see tõesti on, sest eelnevatel päevadel on selgunud, et Claremontist välja sõites muutub ilm ilusaks. Aga täna on siingi selge taevas.

Table Mountain ei võtagi meid vastu nii pika järjekorraga, kui kartsime. Oleme üsna kiiresti gondlis ja üsna kiiresti kihutab see ka tippu. Silvia pildistab algul vapralt, siis aga ütleb, et talle üldse ei meeldi kõrgus ja jääb vaikseks. Ega minule tegelikult ei meeldi ka need kohtava kiirusega (36 km/h 1000 m kõrgusele) lähenevad paljad kaljuseinad ja sama kiiresti kaugenev maa. Table Mountini tõstuk töötab juba üle 80 aasta ja viib iga tund mäkke 800 inimest. Kõrgeim tipp on Maclear´s Beacon, 1085 m. Arvatakse, et Table Mountain on vähemalt  kuus korda vanem kui Himaalaja mäestik. Kohalikud elanikud kutsusid mäge „Hoerikwaggo“, mis tähendab Meremägi. Pilet maksab 42 kohalikku rahaühikut.

Silvia: "Jõudsime tippu välja, jalad said kindla maa peale, kuid igalt poolt vaatas ikkagi vastu 1000 m kuristikku. Võttis aega, et harjuda. Kõrvad olid järsust tõusust lukku läinud, päike pimestas ja iiveldus ka veel otsa – ime, et alla ei kukkunud. Muidugi, mäe peal tundus, et paljud inimesed just alla kukkuda tahtsidki – no ei ole vaja turnida kuskil kaljurüngaste otsas, et head pilti saada! Mingid kutid ronisid kaigaste toel mäe küljes! 

Eesti tüdrukud keset Aafrikat

Nägime samasugust imelikku looma nagu Cape Point`iski, saime teada, et see on dassie ja tema lähim sugulane on Aafrika elevant - mis pani imestama. Selgus seegi, et kunagi elasid Cape Town’i praegusel asukohal suured koopakarud. Tegime umbes miljon pilti, üks-kaks siia sinna ja kohtasime eesti tüdrukuid.

Ema kuulis kuskil kõrva juures eesti keelt, läks muidugi kohe juttu tegema. Mul on küll selline tunne, et ema lasi endale enne reisi mingi loomainimeste magneti paigaldada, et ta ei peaks neid üles otsima, vaid et need tuleks ise tema juurde.

Eesti tüdrukud Kätlin Põder ja Kerttu Olveti tulid Aafrikat avastama ja leidsid endale ajutise töö loomade varjupaigas (African Dawn Wildlife Sanctuary and Breeding Centre). Rääkisid meile põnevaid lugusid sellest, et gepardi toitmine on privileeg ja gepard Indi on väga sõbralik. Gepardeid on varjupaigas kuus ja neid kasutatakse aretuseks.Töö tehtud, rändavad Kätlin ja Kerttu nüüd edasi Namiibiasse, Victoria joa juurde, Sambiasse ja Zimbwabvesse.

Kirstenbosch’i aedade jaoks tasub rohkem aega võtta. Meie jõudsime sinna alles pealelõunal ja palju jäi nägemata.

Järgime söögikoht oli aga väga huvitav. Sobib kõigile, kellele meeldib Kalamaja. „Dog’s Bollocks“ nimelise baari leidis Silvia infobülletäänist. Ja koht ise on täiesti nime vääriline ehkki raskesti leitav. Sõitsime kaks korda mööda, sest tegemist oli ikka tõelise uberikuga. Tänaval vintage riideid müüv daam köitis meie tähelepanu ja siis märkasime ka mingit imelikku garaažiust, mille taga inimesed istusid.

Silvia: "See oli ilmselt tehtud vanasse kitsasse garaaži – terve restoran (baar?bistroo? ei tea, mis see oli…). Seda omas üks pisike, mitte-isegi-25-aastane tüdruk koos kahe erakordsel kõvahäälse, aga ülisõbraliku kokatüdrukuga. Jube lahe koht oli! Võib-olla veidi liiga hipster minu jaoks (irooniline kantri ja seemisnahksed laelambid?), aga tal oli südikust.

Tegemist oli burgerikohaga ja asi käis nii: tuled sisse, kirjutad oma nime kriidiga ukse peale ja nime taha, mitu toitu tahad oma laua peale tellida. Siis istud maha ja ootad. Ootamise ajal võid ka juua.

Kaks tüdrukut leti/köögi taga karjuvad nagu sõdurid ruuporitega su nime ja sa lähed ütled oma tellimuse. Siis ootad veel veidi, kuni tuleb uus vali karje ja lähed toidule järele. Mina võtsin juustu, peekoni BBQ-kastme burgeri (kas on midagi paremat?) ja ema võttis musta-oa nachod.

Portsjonid on tohutud. Aga oi kui maitsev! Mahlane ja mõnus ja räpane ja suur! Pool nägu on BBQ-kastmega koos, aga pole lugu - liiga hea on. Kindlasti, KINDLASTI soovitan minna kui Kaplinna satute! Väga väärt kogemus! Kohe näha, et turistid sinna vist väga tihti ei satu, pigem on tegu kohalike lemmikuga. Poistele veenmiseks veel nii palju, et pakutakse ka kohalikku Dog’s Bollocks õlut, mis tuleb lauale 660 ml pudelis ja on lager’i hübriid. Väga hea! Ema ütles, et maitses nagu uks, aga tema jaoks on õlle üldse saatana lemmikjanukustutaja."

Töö ja turism

Homme vahetame hotelli. Kolime kesklinnale lähemale konverentsikeskuse külje alla, et mul oleks kergem „tööle“ minna. Ülehomme on WSAVA meeting ja kuna meie esindaja Janne Orro-Taruste ei saanud kahjuks osaleda, olen hetkeks taas Eesti esindaja seal. Viimati olin seda viis aastat tagasi Sao Paolos.

Pärast hotellivahetust sõidame Stellenbochi. Kui 14 aastat tagasi Lõuna-Aafrikas olin, käisin seal ja külastasin ka üht loomakliinikut. Mul on tollasest Stellenbochist väga ähmased mälestused. Ilmselt istusin terve päeva kliinikus nagu ikka ja siis käisime loomulikult veel ka veinimõisas. Sinna me täna ei lähe. Jalutame niisama linna peal ja üritame kliinikut leida. Lõpuks saame paari koeraomaniku usutlemise järel enam-vähem selged juhtnöörid, aga kliinik on kinni.

Tagasiteel Kaplinna leiame veel üles ka Gordons Bay Harbor View Lodge, kus me 14 aastat tagasi peatusime, aga hoopis põnevamad on Gordon Bay pudi-padi pood, mida pidav paar meiega lahkesti juttu teeb ja mees meie lahkumisel kiiresti guuglist eestikeelse „head aega" leiab, ning raamatupood sealsamas kõrval.

Oh sa jumal, on see vast raamatupood! Seal on üks tuba teise järel ja igas toas raamatutekuhjad. Neil on ka nurgake muukeelse kirjanduse jaoks, aga ühtegi eestikeelset raamatut seal silma ei hakanud. Kahju, et mul ühtegi kaasas polnud. Oleks ju uhke, kui seal seisaks ka minu „Elust koera ja kassiga“. Kindlasti seisaks üsna kaua, sest vaevalt et keegi nüüd eestikeelset raamatut Kaplinnast ostma tuleb.

Tagasi Kaplinna ja selgub, et hea kolleeg Ellen Chichinadze on mind juba tükk aega taga otsinud. Sõidame tema hotelli, võtame ta peale ja läheme Waterfrondile. Kas jääda sööma või osta toitu kaasa? Otsustame viimase kasuks. Meil on ju hotellituba uhke köögiga ja pealegi on Elena toonud imehead Gruusia veini, mida ma ei hakka Euroopasse tagasi tassima. Ostame head ja paremat ning suundume tagasi.

Vaene nälginud laps (vaid kerge hommikusöök hinge all) hakkab toitu valmistama ja avastab, et kuigi meil on olemas isegi Crème brûlée tops, puljongikann ja lasanjevorm, pole ühtegi potti ega panni. Ostetud muna ja peekoni anname järgmisel päeval Silvia sõbrannale. Õnneks oleme varunud piisavalt salateid, leiba, hummust ja pestot. 

WSAVA koosolek. Küll on tore jälle vanu sõpru kohata ja Gruusia võetakse ühehäälselt vastu.
Õhtul toimus pressikonverents, kus tutvustati African Small Companion Animal Networki ja Vets Go Wild projekti, mille käigus vabatahtlikud loomaarstid said töötada Lõuna-Aafrika probleemsetes piirkondades. Oi, kadedaks teeb! Tahaks ka.

Näidati ka videot ninasarvikute salaküttimisest Väga õõvastav. Ma ausalt öeldes ei kujutanud ettegi, et selline jaburus nii laialt levinud on. Iga väiksemgi samm niisuguse ebainimliku lolluse peatamiseks on teretulnud.

Ning lõpetuseks esitleti suurele valgele kangale kirjutatud loomaarsti vannet. Eestikeelset versiooni ei olnud, aga tõlkisin ära ja riputasin internetti.

Jalgpallihullust sõbranna ja laulupidu

Õhtul oleme Silviaga kutsutud tema sõbra Vee vanematekoju õhtusöögile. On väga armas ja hubane. Täiesti uskumatu, et mina, kes ma Silvia vanuses teadsin Lõuna-Aafrikat kui koledat rassistlikku maad, kus elavad vaid vaenlased ja kurjad inimesed ning kuhu meil küll iialgi asja ei saa olema (nõukogude propaganda oma täies hiilguses!), istun siin kellegi kodus ja meil on tegelikult ühine maailmavaade ja arusaamine elust ning väga palju rääkida.

Samas sain aru, et ka nende jaoks oli huvitav kohata kedagi väikesest Eestist ning kuulata meie lugu Nõukogude Liidust vabanemisest, laulvast revolutsioonist ja hetkeolukorrast. Lõpuks lasime neile internetist laulupidu (Silvia laulis „Koitu“ kaasa) ja näitasime Google Mapsist oma kodutänavat ja köögiaknaid (sel aastal on mul tegelikult palju ilusamad lilled, peaks need Google'i poisid uuesti pildistama kutsuma).

Väike veterinaarne konsultatsioon kuulub ka alati asja juurde. Uus nimetu kassipoeg sai üle vaadatud. Meie soovitasime talle nimeks panna Lumi (Snow). Kaks kergekujulise käitumishäirega koera niisamuti. Ignoreerimise ja uut sorti mängudega peaks nende probleemist üle saama. Hüvastijätt ja lubadused edaspidi veelgi kohtud Eestis, Itaalias, Brasiilias – kes teab?

Teisipäeval kuulan paari, loengut ja külastan näitust, vestlen kolleegidega. Tavaline konverentsipäev (see on muuseas 16. WSAVA kongress minu elus), aga pean kiirustama, sest lendan juba homme Euroopasse tagasi ning pole Lõuna-Aafrikas veel ühtegi kliinikut külastanud.

Sõidame Silviaga Blue Cross Hospitali, mida on soovitanud meile Vee perekond. Vaatamata sellele, et siseneme täiesti ootamatult, on lahke personal valmis meile kliinikut näitama. See on aukartustäratavalt vana (asutatud 1924, siis kui dr Herriott oli veel poisike) ja tegeleb kõigi loomadega.

Seejärel sõidame veel natuke ringi (praktiliselt viimane päev ju) ja mina lähen kongressi avamisele, mis on tore nagu alati - kohalike tantsude ja lauludega. Väga liigutav on, kui professor Lucille Blumbergi (üks WSAVA autasu saajatest, kes on nakkushaiguste instituudi juhataja, peab kõne, milles ütleb, et hakkas zoonoosidega tegelema pärast seda, kui nägi väikese poisi aju, kes oli surnud marutaudi. Me ei tohi endiselt unustada, et marutaudi sureb üks inimene iga 10 minuti järel.)

Näitusesaalis pakutakse veine ja suupisteid. Lõpuks saab ka õiget kohalikku toitu. Erinevate täidistega samoosad on tõesti suussulavad. Ja ongi aeg lahkuda. Kongress veel kestab. Täna on bankett ja homme African Night, kuid mind ootab St. Petersburg, Balti foorum ja sügeleva koera loeng, mis polegi veel päris valmis. Aga 11 tundi lennukis tähendab, et mul on aega loenguga tegeleda.


Tiina Toomet töötab loomarstina Tallinnas omanimelises loomakliinikus. Seda ametit on ta pidanud juba enam kui 20 aastat, ravides peamiselt koeri ja kasse.