Maaleht 25: Jei jole kjuusi-muusi!



Maaleht 25: Jei jole kjuusi-muusi!
Maalehe alguspäevil arutlevad ühise laua taga Maalehe ajakirjanik Olev Anton (vasakul), peatoimetaja Ülo Russak (paremal) ning tollased Edasi juhid Vahur Kalmre (vasakult teine) ja Mart Kadastik, kuidas teha lehte, mis köidaks lugejaid ja eristuks teiste.

Maalehest pidi saama tõsine parteileht, ainult et maateemaline.

1986. aasta lõpus hakkasid liikuma jutud uue lehe asutamisest.

Leedulastel oli oma maaleht, venelastel oli, aga eestlastel, sellel maarahval, kes toitis sealihaga ära pool Venemaad, polnudki oma maalehte, kes töövõitudest ja kõrgest väljalüpsist kirjutaks.

Ma ei tea, kas selliste või natuke teistsuguste sõnadega käis tollane EKP Keskkomitee ideoloogiaosakonna juhataja Toomas Leito Moskva parteituusadega kõnelemas. Lehte pidi hakkama kirjastama EKP Keskkomitee kirjastus. Maalehest pidi saama niisiis tõsine parteileht, ainult maateemaline.

See töö on minu jaoks!

Kui pärast väikesi kalkulatsioone selgus, et leht hakkab tõenäoliselt kasumit tootma, leiti kiiresti ka vajalik paberifond – Karjalas asuv Kondopoga paberitehas kuulus ju ikkagi N Liidule.

Jutud, et asutatavale lehele otsitakse peatoimetajat, hakkasid liikuma 1986. aasta lõpus, 1987. aasta alguses. Siis korraga mõtlesin – see töö on ju minu jaoks. Olin sel ajal kõige tegijam maaelu teemadel kirjutav ajakirjanik. Minu esimene õpetaja Olev Anton oli kah, aga tema ei olnud ülemuse tüüpi.

1987. aasta juuni keskel helistas aga Tiit Lehiste, minu endine kolleeg Rahva Häälest ja toonane keskkomitee ideoloogiaosakonna töötaja, ning vuristas temale omasel rutakal toonil: “Ülo! Artur Bernhard Upsi (tollane EKP Keskkomitee põllumajandussekretär – Ü. R.) käis bürool sinu kandidatuuri välja. Ole valmis.”

Ühel jaanipäevaeelsel hommikul – aastanumber oli ikka 1987 –,
tulin Pirita jõe äärest hommikujooksult. Helises telefon ja tuttavas kiirkõnes täristati: “Ülo, kell 11 pead olema bürool!”

Büroosaalis istus laua taga Eesti NSV võimuladvik. Keskel, Karl Vaino kõrval, istus Arnold Rüütel, Ülemnõukogu presiidiumi esimees, siis Bruno Saul, ministrite nõukogu esimees, Vainost vasakul parteimehed Rein Ristlaan ja Artur Bernhard Upsi, siis Indrek Toome, tol hetkel Tartu parteijuht.

“Järgmiseks päevakorrapunktiks on peatselt ilmuva hakkavale Maalehele peatoimetaja määramine,” ütles keegi, tõenäoliselt büroo istungi juhataja.

“EKP Keskkomitee põllumajandusosakond pakub välja seltsimees Russaku, Ülo Russaku, tuntud põllumajandus- ja maaeluteemadel kirjutava ajakirjaniku kandidatuuri,” ütles Upsi.

Teisi kandidaate polnud.

“Kas seltsimees Russakule küsimusi on?” uuris Upsi.

Viljeldakse ka kultuuri

“Kas Maaleht kavatseb hakata kirjutama ka millestki muust kui põllumajandusest?” küsis ideoloogiasekretär Rein Ristlaan toonil, nagu kavatseks veel ilmumata Maalehe esimene number kogu kommunistliku ideoloogia maarahva hulgas pahupidi keerata.

“Eks maal viljelda peale kartulikasvatuse natuke ka kultuuri, tehakse sporti,” üritasin esimest korda avalikult selgitada oma nägemust tulevasest Maalehest.

“Ajaleht peab ikkagi elu kajastama,” tuli Indrek Toome minu kohmetust märgates appi. “Olema elu peegel.” Paraku unustas Toome lisada, et ajakirjandus on peegel küll, aga ikkagi käsipeegel, mille vart hoiab partei kindlalt pihus.

“Kas on veel küsimusi?” tahtis koosoleku juhataja teada.

Kõik vaatasid seltsimees Karl Vaino poole. Vaikisid. Mina vaatasin ka Karl Vaino pole. Vaikisin.

Hetkeks ristusid meie pilgud. Tundsin, kuidas külm judin mul südame alt läbi käib. Ma ei tea, millele see mees mõtles. Mida ta teadis Eesti ajakirjandusest?

Vaikus kestis. Siis raputas Vaino aeglaselt pead.

“Jei jole kjuusi-muusi,” ütles ta oma ülipuises eesti keeles.

Kõik ohkasid kergendatult.

“Hääletame!” ütles protokollija.

Üksmeelselt tõusid käed.

Need ausalt öeldud ning südamest tulevad sõnad – “jei jole kjuusi-muusi” – tegid minust Maalehe esimese peatoimetaja.

Telli nüüdsest veelgi mahukam ajakiri Maakodu ja võida eksootiline reis Malaisiasse ja Singapuri! Tellida saab siit

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare