Maaleht 25: Ustavale sõbrale soovin ainult head

“Olen Maalehe tellija ja lugeja olnud juba esimesest numbrist alates – see on ainus ajaleht, mida siiani tellin,” alustab hiidlane Aivi Maandi Emmaste vallast oma heasoovlikku kirja.

Miks mulle Maaleht meeldib? Sest see on leht, mis mõistab ja jagab eestlaste rõõmu ja muret, on julge ning otsib lahendusi maarahva probleemidele.

Eestit võib küll kiita kui e-riiki, mis on triiki täis arvuteid. Uhkustada võib riigi korras eelarvega, kuid maainimeste südames on mure maaelu tuleviku pärast. Ärevust tekitavad valitsuse kavandatavad haldus- ja haridusreform ning nendega kaasnevad kärped, koondamised ja liitmised.

Maainimesele mõjuvad valusalt koduse postkontori, kaupluse või valla kooli kinnipanek, bussiliinide sulgemine või hõrendamine, päästekomandode likvideerimine ja arstiabi raske kättesaadavus.

Kui kaovad koduvallad ja maagümnaasiumid, siis vananeb ja tühjeneb piirkond, jäävad sööti ning võsastuvad põllumaad.

Miks eestlased valisid hiljuti sajandi filmiks just režissöör Arvo Kruusemendi “Kevade”? Sest see kirjanik Oskar Lutsu hästi üles tähendatud ja filmilinal hästi välja mängitud humoorikas Palamuse külakooli lugu puudutab Eesti rahvast juurteni ning seostub praegusaja valupunktidega.

Maarahvas soovib, et maal juurduksid uued Arnod, kes armastavad lilli, heinamaad ja päikest. Teeled aitaksid emal kodus loomi talitada ja neist sirguksid taluperenaised. Tootsid ja Tõnissonid taastaksid hääbuva isatalu ja hakkaksid ise peremeheks.

Maarahvas soovib, et elu maal jätkuks ning kardab, et gümnasistide surumine linnade mammutkoolidesse ja rajatavatesse õpilaskodudesse kisub noorte juured maast lahti ning kiirendab linnastumist.

Neid maainimese hirme, muresid ja lootusi jagab ka Maaleht. Ta uurib valitsuse kavandatavate reformidega seotud probleeme ning annab tulemustest ka oma lugejatele teada. Aitäh lehele selle eest!

Mõnusad on Maalehe kultuuriloolised uurimused Ilmar Palli sulest.

Maaleht on huumorisoonega nagu hiidlasedki. Tundub, et rahva valu väljendamiseks kasutataksegi sageli huumorit, mis südamevalu teravdab, kuid ühtlasi ka leevendab. Hiljuti pani mind muigama Jüri Aarma kirjutatud lugu, kus ta Eesti Rahva Muuseumi pärast muretsedes käis vestlemas Kukruse Helgaga, kelle peiedest on möödas juba 800 aastat. Tubli mees!

Eesti Rahva Muuseum on üks eestlaste valupunkte. Kui elavate kauakestvaid palveid kuulda ei võeta, tulebki luukered kummitama kutsuda. Keegi ei suuda mulle enne mu surma selgeks teha, et ERMi tulevik on vähem tähtis kui kreeklaste eurovõlad.

Tänuväärne on see, et Maalehega käib kaasas TeRa, mis on iga päev kasutamisel, samuti Targu Talita, kust leiab toiduretsepte ning majapidamises, aias või tervise kaitsel vajalikke nõuandeid.

Mulle meeldib väga, et lehes saavad sõna kultuuritegelased, looduskaitsjad, tähetark Igor Mang, ilmatargad ja sünoptikud.

Maaleht on sisukas sõber, kes igal neljapäeval minu postkasti saabub ja meil jätkub siis juttu kauemaks. Tore, et Maaleht peab oma sõpru meeles. Kui mõnikord olen unustanud tellimust pikendada, tuletab ta end meelde.

Soovin Maalehele pikka iga!