Maaleht sai kohe lemmikuks
Nägemata lehe esimest numbrit, kogunes tellijaid üle poolesaja tuhande, esimese numbri trükiarvuks sai 76 112. Maaleht kadus kioskitest nagu soe sai ja õige pea trükiti lehte juba 95 000.
Esialgu pidi Maalehe väljaandjaks saama kirjastus Perioodika, kuid pärast kasumi väljaarvutamist võttis lehe tugevama õigusega enda alla hoopis EKP Keskkomitee Kirjastus. Mahuks määrati 16 lehekülge, hinnaks 6 kopikat, lehe esimese numbri avas EKP Keskkomitee esimese sekretäri Karl Vaino artikkel.
Lehe keskmistel külgedel tutvustasid end uut lehte tegema hakkavad ajakirjanikud Olev Anton, Rein Raudvere, Tiit Randloo, Tõnu Kõrda, Agnes Jürgens, Merike Pitk, Sulev Kool, Tiit Lääne, Enno Luik, Maret Raud, Else Liventaal, Tõnu Kann, Maie Kermik, Märt Luige, Ülo Kraan, Tiit Lehiste, Ülo Russak. Algul ei jõudnud ära imestada, et meid nii palju tööle võeti.
Lehe päise kujundamiseks kuulutati välja konkurss ja mingid kavandid tegi ka kirjakunstnik Villu Toots. Kunstnikuks palgatud Jaan Sonn viskas neile põgusa pilgu, lükkas kõrvale ja asetas asemele oma, üksikutest kandilistest tähtedest kokku kleebitud variandi. Põhiline, mis tema kujunduse juures meeldis, olid eraldi välja toodud tähed ML – lühivariant sõnast Maaleht.
Kui esimene number oli ontlik ja vaoshoitud, siis järgmine viis peatoimetaja Ülo Russaku juba partei keskkomiteesse vaibale. Põhjuseks tervet esikaant täitev Lembit Peegli foto lasteaialapsest ja 15 pissipotist. Keegi tarkpea oli sellest otsemaid 15 liiduvabariiki välja lugenud.
Edasi ei möödunud peaaegu ühtegi nädalat, mil peatoimetajal ei tulnud nn valgesse majja aru andma minna. Lood Moskva parteibossidele söögiks saadetavatest piimapõrsastest, fosforiidi kaevandamise kavadest ja väljakaevatud Lurichi säilmetest kütsid kirgi ning suurendasid Maalehe trükiarvu veelgi.
Jaanuaris 1988 oli Maalehe trükiarv juba 170 000. Ehkki start oli kiire ja majandusnäitajad hiilgavad, ei suutnud asjaomased ametkonnad lahendada toimetuse tööruumide küsimust. Tänu ajakirjanike liidu vastutulekule saime kasutada nende majas Narva maanteel üht 30ruutmeetrist tuba.
Kes hommikul esimesena tööle jõudis, sai istuma, kes hiljaks jäi, pidi ootama aega, mil teisel korrusel baar lahti tehti. Ei saa öelda, et baaris sündinud lood teistest halvemad oleksid olnud, vahel hoopis vastupidi.
