Malawi – Aafrika soe süda


Malawi – Aafrika soe süda
Harjutamine teeb meistriksFoto: Kai Leinus

Milleks minna vabatahtlikult võõrasse riiki, tundmatusse kultuuriruumi töötama koos inimestega, keda ei tunne ning kellega keelebarjääri tõttu suhelda ei oska? Kaheksa kuud Malawis vabatahtlikuna eelkoolidega töötanud Kai Leinus räägib oma kogemusest. Tagantjärele meenutab ta ettevõtmist kui suurimat ja põnevamat väljakutset ning õnnestumist oma elus.

Mis ajendas sind vabatahtlikuks hakkama?

Huvi maailmas toimuva vastu on mul lapsest saati olnud. Raamatute lugemisel ja televiisorist dokumentaalfilmide vaatamisel oli üks hetk tunne, et sooviks ju tegelikult ise näha oma silmaga ja proovida teha midagi huvitavat. Olin Eestis tööl koordinaatorina ning soov inimesi aidata ühendas nii tollast kui ka vabatahtliku tööd. Viimane võimaldas aga teha tööd südamega, mitte raha teenimise nimel.

Kõik me teame, et kogu maailma korraga muuta ei saa, kuid muuta oma sisemaailma, enda suhtumist, väärtusi, elustiili, hinnanguid me saame. Elu pole ju ainult üks asutus, töö või riik. Me ei pea sõltuma oma elus ainult institutsioonidest või eraettevõtlusest. Tuttavad vaatasid mind uudist kuuldes muidugi kummalise pilguga või muiates, sest töökoht oli olemas ja äsja sai ostetud korter.

Kas lendasid lihtsalt kohale ja hakkasid projekte ellu viima või eelnes vabatahtliku tööle ka ettevalmistus?

Mina osalesin 2-aastases programmis, mille hulka kuulus ettevalmistus Taanis Lindersvoldi koolis. Vaimne ettevalmistatus ja arengumaa probleemidesse süvenemine oli minu jaoks oluline, sest globaalne vaesus on väga lai teema. Soov oli saada rohkem teadmisi arengukoostööst, samuti selgemat pilti, kuidas ikkagi vaesus on kujunenud. Õppisin ka pedagoogikat, sest oma arenguprojektiks valisin eelkoolide arendamise.

Seotud lood:

Väliköögi ehitamine

Kogu Taanis veedetud aasta oli intensiivne ja väga huvitav. See sisaldas palju praktikat meetodiga learning by doing ehk õppimist tegutsemise kaudu. Ettevalmistav periood näitas, et meie ühiskond on paljuski individualistlik. Mugavustsoonist välja tulek, kommuuni elu elamine, teistega arvestamine, stereotüüpidest loobumine, üksteise aitamine on alguses paljudele raske ja nii erinev ning harjumatu. Kuid arengumaades on see täiesti normaalne ja tavaline.

Mis on kõige eredamad mälestused, mille Malawist kaasa võtsid?

„Warm Hearth of Africa – Malawi hüüdnimi meenutas esmalt Eesti reklaamlauset „Welcome to Estonia, kuid peale 8 kuud sain aru, et see sõnum peab täiesti paika ja ilma ühegi liialduseta. Mina pole nii südamlikke inimesi varem kohanud. Tugevalt oli tunda, et ühiskonna väärtused on hoopis teised. Inimene on selles kultuuris number üks.

Üks juhtum jäi eriti sügavalt meelde. Ühel varahommikul läksin kooli juhataja juurde, tutvustasin rutakalt oma ideid ja plaane ning jäin tagasisidet ootama. Juhataja esimene vastus oli aga „Tere hommikust. Kuidas sul läheb? Kas magasid hästi?”. Läksin ju sinna tegelikult ainult oma nõudmistega, mulle tehti aga ilusti selgeks, et alustada tuleb inimestest, mitte plaanidest.

Muusika, tants, laulmine – positiivne muusika igal pool. Ei ole selliseid haledaid nutvaid, halavaid ja armastust kerjavaid või mahajätmise, hüljatustunde sõnumiga lugusid. Pigem elu ülistavad ja lihtsate sõnadega ning rütmid on väga kaasavad, iseenesest hakkab puus nõksuma.

Miks võiks iga eestlane aasta oma elust vabatahtlikuks olemisele pühendada?

Vabatahtliku elu pakub ka teatud määral vabadust. Vabast tahtest paned end ju proovile erinevates situatsioonides. Ja kui näed, et tuled toime, siis julgustab see veelgi rohkem ja annab enesekindlust, et saad hakkama igas situatsioonis. Ei oma tähtsust, kes ja milline sa oled, maailma paremaks tegemisel on kõik inimesed teretulnud. Kõik me elame samal planeedil, keegi meist pole kellestki parem või halvem. Meelerahu tekitab tunne, et oled vajatud ning maailm vajab ja võtab sind sellisena, nagu sa oled.

Kohalike ja eurooplase stiil

Keskkonna vahetus aitab vabastada igapäeva rutiinist. Vabaned stereotüüpsest mõtlemisest ja sildistamistest.

Vabatahtliku aastane periood on nii unikaalne, et seda ei saa võrrelda millegagi. Õnnelikuks olemiseks on teinekord vähe vaja. Vabatahtliku töö võib olla selleks üks võimalus.

Milles sinu vabatahtlik töö seisnes?

Mina arendasin eelkoole Amalika külas. Kokku oli külas koole 30, aga minu hoole alla kuulus neist viis. Ühe eelkooli taasavamiseks tuli palju ära teha – paranda katus, värvida klassiruum, muretseda tahvel, kardinad, nõud söömiseks ja toidu valmistamiseks. Tuli ehitada väliköök ja ahi. Külastasin ettevõtteid, et koolide jaoks annetusi koguda – kord sain 20 kilo riisi, teinekord pliiatseid ja paberit, aga ka tsementi, tööriistu ja allahindlusi. Kui on ikka julgust küsida, siis üldjuhul ka antakse.

Projekt ise ja kogu vabatahtlik periood õpetasid juurde mitmeid praktilisi oskusi, alates massidele söögitegemisest ja taktitunde treenimisest kuni inimeste motiveerimise ja mobiliseerimiseni. Õppisin, kuidas organiseerida asju teistsuguses kultuuris, kuidas läbirääkimisi pidada, end esitleda ja lahendada erinevaid ootamatuid situatsioone.

Kõik see kokku avas mind teistmoodi ja arendas selles suunas, et kui teed seda, mis meeldib, siis on kõik võimalik. Paljuski sa õpid tegemiste ning kogemuste kaudu. See on väga värskendav tunne.

Eestlanna Kai Leinus tegi Malawis vabatahtlikku tööd sealse Humana organisatsiooni juures. DAPP Malawi toimetab erinevates valdkondades, õpetajakoolituse kaudu parandatakse hariduse taset, arendatakse kutsekoole, tervishoidu ja põllumajandust ning tehakse tööd kogukondade arengu nimel.