Maratonivormi saavutamisel tuleb kasuks spordihinge olemasolu
Tavaliselt ütleb maratoonar, et tark ei torma ja minagi alustan oma lugu distantsi esimestest meetritest ehk sünnist. Lastevanematele meeldib ju ikka oma lapsi seltskonnas kiita: millal õpiti käima, millal rääkima, millal lugema. Ühesõnaga lapse edusammudest. Mis puudutab minu vanemaid, siis mäletan lugu, et rääkimise ja lugemisega oli mul kõik nagu peab, kuid kõndimisetapp oli mul jonnakalt vahele jäänud. Olin nimelt aastaselt kohe jooksma hakanud - ühes toa otsas ennast püsti upitanud ja jooksu pistnud ning teises toanurgas pärast edukat spurti pikali kukkunud! Jooksmine on tänase päevani meeldivaks liikumisviisiks jäänud.
Liikumisega seoses on lapsepõlve kõige suurem õnn olnud tõenäoliselt arvuti puudumine, kuna aega sisustasime igasuguste sportlike mängudega, kusjuures paljud liikumised olid lõbusad ja ei koormanud arenevaid ning kasvavaid lapsi. Eks tärganud spordihuvi kasvas aasta-aastalt ja lühemad distantsid asendusid järjest pikematega.
Aastal 1995 läbisin veel koolipoisina oma esimese Tartu Maratoni ja mõned aastad hiljem lisandusid ka rattarallid, rattamaratonid, jooksumaratonid. Lemmikala otsides pooldasin seejuures arvamust, et iga kingsepp jäägu oma liistude juurde ja nii ka mina olen pigem jooksumaratonidele keskendunud, kuna need ei sõltu tehnilistest nüanssidest. Tartu Rattarallid ja Rattamaratonid olid vahvad, kuid pärast seda, kui mõlemat pikka distantsi olin läbinud juba 10 korda, otsustasin ainult jooksumaratonidele panustada.
Maratonivormi saavutamisel tuleb kindlasti kasuks spordihinge olemasolu. Mõtlen siin regulaarset sporditegemist läbi elu, mitte sporditegemist, kui ühekordset projekti maratoni läbimiseks. Kui oled aasta-aastalt korraliku vastupidavusliku vundamendi rajanud, on edaspidi juba lihtsam end valitud spordiüritusteks vormi viia. Sõltub muidugi valikutest: kas eesmärgiks on rekordiüritus või lihtsalt rahvasportlasena aeroobse treeningu pealt maratoni läbimine. Hindan selliseid spordihingesid, kes treenivad regulaarselt ja mõõdukate koormustega ja on suhteliselt heas vormis aastaringselt ning on võimelised läbima mitmeid maratone aastas.
Enda kogemustest oskan kinnitada, et kevadest sügiseni on intensiivsem treeningute ja võistluste periood ja seejärel on võimalus novembris veidi puhata, et siis detsembris jälle suusatamise-jooksmise või mõne muu spordialaga uut hooaega alustada. Kui nüüd talvisel perioodil põhja ladudes paar korda nädalas suusatada ja joosta ning lisaks veel vabal valikul ujuda, pallimänge mängida või jõusaali külastada, peaks kevadeks suhteliselt heas konditsioonis olema.
Selleks ei peagi lausa iga päev treenima, vaid piisab ka targemast tegutsemisest. Näiteks enne Tartu Maratoni mängisin kord nädalas korvpalli, käisin korra suusatamas ja korra jooksmas ning läbisin 34-aastasena juba viieteistkümnendat korda pika distantsi. Aeg 5:32 jäi loomulikult tagasihoidlikuks ja isiklikust rekordist kaugele, kuid puhkus ja toitumine oli tasakaalus ja ma vähemalt nautisin sõitu ning saavutasin oma eesmärgi läbida meie traditsiooniline suusamaraton 15.korda!
Samas on suusatamine ja selle ala maratonidel osalemine hoopis vahepealne periood ning ettevalmistus jooksumaratonideks ehk siis eesmärk on püstitatud suvisteks võistlusteks. Kevadest sügiseni treenin tavaliselt 2 korda nädalas lühemal jooksuotsal ehk 13 km ning üks kord pikemal ehk üle 21 km. Vastavalt töögraafikule ja perekonna vajadustele võib sinna vahele juhtuda ka ujumiskordi, pallimänge, rattasõitu või käimist, kuid tavaliselt on nädalas korra ka mõni rahvaspordiüritus, millest on vaja taastuda. Pigem üritangi nüüd kogemusi omades teha natuke vähem ja kvaliteetselt, kui rohkem ja enda tervist lõhkudes.
Pulsikella ma ei kasuta, kuna jälgin enda tegemisi enesetunde järgi - päris väsinuna trenni ei tee. Samas lähen alati välja jooksma ka vihmase, tuulise või tavalisest külmema ilmaga, kuna sellised olud võivad ka võistlusolukorras olla. Näiteks 2011.aasta Edinburghi jooksumaratoni ajal paistis alguses päike, seejärel sadas tunnike vihma ja lõpuks puhus väga kõva vastutuul. Ka 2010.aasta Vana-aasta Heategevusmaratonil olid tavalisest keerulisemad olud, kui jooksime Kakumäel 12 külmakraadi ja lumega. Sellegipoolest olin trennides juba selliseid olusid kogenud ja jooksin suhteliselt rahuldava ajaga vastavalt 3:30 ja 3:46.
Samamoodi olen paar aastat tagasi eksperimendi korras läbinud ühel nädalavahetusel kaks maratoni, kui laupäeval väntasin Kõrvemaa Rattamaratonil, siis pühapäeval jooksin Pirital Tallinna Rahvajooksu maratonil ja täiesti rahuldava ajaga 3:19! Aga selline rahvaspordile lähenemine nõuab aega ja hilisemad alustajad peavad kindlasti tasa ja targu talitama.
Alustada tuleb kindlasti lühemate distantsidega, kasvõi kõndimisega ja siis järk-järgult pikemate distantsideni liikuda. Võistluskiiruse tunnetamiseks soovitan alguses läbida 10 km ja seejärel poolmaraton. Kui treeningud sujuvad ja tunnetate, et poolmaraton raskusi ei valmista, siis on õige aeg maratoni proovida. Kõndimist ma küll treeninguna ei nimeta, kuid suhtun sellisesse liikumisviisi väga hästi, kuna enda töögraafiku tõttu ma tööpäeval trenni teha ei saa ning liigun tund aega tööle jalgsi ning pärast tööd jälle tund aega jalgsi koju! Seda tööpäeval kõndimist võib nimetada ka puhkepäevaks, kusjuures 2 tundi liikumist on päevas sellegipoolest.
Kokkuvõtteks võib aga lausuda, et maratonid on erinevad ja mütsiga lööma ei tohi kunagi minna. Nii füüsiline kui ka vaimne vorm, puhkus ja toitumine peavad olema tasakaalus!
Kuna selle kalendriaasta plaanis on läbida vähemalt 10 jooksumaratoni ja esimene neist on juba märtsi lõpus Otepää-Tartu Maraton, siis mõned sammud edukaks võistluseks on Tartu Suusamaratoni ja Kõrvemaa Suusamaratoni näol tehtud! Seega võib maratonivormi saavutada ka teistel maratonidel osalemisega!
