Miks on põllumajanduses vajalik hoida rahalist puhvrit?

Nii panga poole pöördudes kui ka enda tarvis peaks põllumajandus­ettevõttel olema tehtud rahavoogude prognoosid, mis annavad ülevaate sellest, kust pärinevad ettevõtte rahalised vahendid ja millele neid kulutatakse.

Prognooside tegemisel on oluline läbi mõelda, kui suureks kujuneb müüdava toodangu kogus ja millise hinnaga on võimalik see maha müüa; kui suured on püsikulud ning milliseid kulutusi toodangu saamiseks tuleb teha; kui suur on investeerimisvajadus ja millal on viimane aeg investeeringu teostamiseks; millised on võetud kohustuste põhiosa- ja intressimaksed.

Panga seisukohast vaadatuna on kõige olulisem finantsplaneerimine ja riskijuhtimine. Finantsplaneerimine võimaldab hinnata ettevõtte kasumit või kahjumit, rahavooge, kohustusi ja varade mahtu tulevikus. Seega on finantsplaneerimisel väga oluline roll ettevõtte stabiilsuse ja jätkusuutlikkuse tagamisel.

Põllumajanduse majandusharu toodangu väärtus 2016. aastal oli 767 miljonit eurot, millest 23% moodustas piim ja 14% teravili. See oli viimase kuue aasta madalaim tase. 2015. aastal oli põllumajanduse majandusharu toodangu väärtus 935 mln eurot, millest 20% moodustas piim ja 23% teravili. Võrreldes 2015. aastaga oli langus 168 mln eurot, samas oli 2015. aastal ka erakordselt suur teraviljasaak.

Ka Swedbanki põllumajanduse finantseerimisportfelli mõttes on piima- ja teraviljasektor kõige suurema osakaaluga. Seega keskendun järgnevalt nendele sektoritele.

Piimatootjatel langes 2014. aasta sügisel järsult müüdava toorpiima hind ja sama järsult toimus hinnatõus 2016. aasta sügisel. Kui 2014. aastal oli Eesti keskmine piimahind 327 €/t, siis 2016. aasta keskmiseks piimahinnaks tuli 237,6 €/t – vahe on 89,4 €/t. Kui võtame 400 lehmaga ettevõtte, kus keskmine väljalüps lehma kohta on 9000 kg aastas, siis võrreldes 2014. aastaga jäi kliendilt piima eest saamata ca 322 000 eurot vähem. Toodangu müümine alla tootmise omahinna tähendab ettevõttele kahjumit.

Kui headel aegadel on kogutud piisavalt puhvreid, suudetakse ajutised madalseisud siiski üle elada.

2014. aasta kriisi saabudes võimaldasid osa panku piimatootjatele maksepuhkust, et madalast piimahinnast tingitud rahavooge positiivsena hoida. Ühtlasi toetasid omanikud raskel ajal võimaluse korral ettevõtteid lisarahaga.

2015. aastal olid paljudele piimatootjatele abiks erakordselt head teraviljasaagid (2015. aasta teraviljasaak oli Eestis rekordiliselt 1,53 mln tonni), mis võimaldasid prognoositust suuremat tulu teenida.

2016. aastal saabus aga järjekordne hoop: teravilja kogusaak Eestis langes 934 000 tonnile. Viletsale saagikusele lisaks oli kvaliteet kehvem ja loodetud toiduvilja asemel saadi madalama kvaliteediga vilja. Kuna maailma mastaabis on teravilja tootmine olnud suurem kui tarbimine, on ka selle hind madala­poolsem.

Piimatootjatele on võtmeküsimuseks pigem müüdava piima hind, teraviljakasvatajatele on peale hinna oluline ka saagikus. Väljalüps lehma kohta on Eestis olnud stabiilselt tõusteel. Samas teraviljakasvatuses oleneb saagikus väga suurel määral ilmastikust, mille üle ei ole kahjuks tootjatel kontrolli.

Volatiilsus põllumajandussektoris on väga suur ja seega on strateegiliselt oluline rahaliste puhvrite ehk likviidsuse hoidmine.

Ühelt poolt on vabad rahalised vahendid turvaline puhver toimetulekul ootamatustega, teisalt investeeringuvõimalus tulevikuks. Ühtlasi võimaldab see ajalist pikendust probleemide lahendamiseks keerulistel aegadel.