Oudekki Loone: Loon tükkidest pilti!
Mis on põhilised teemad, mida praegu uurite?
Peamiselt uurin immigratsiooni: immigrantide haaratust tööturule, selle järelmeid sihtriigi ühiskonna jaoks.
Mida loodate leida? Või olete pigem loodusvaatleja, kes kirjeldab protsessi?
Tõde. Hüva, teadmisi, et olla täpne. Mõnes mõttes ma olen nõus noore Karl Marxiga, kes leidis, et teadlased on seni ainult maailma seletanud, seda oleks ka tarvis muuta. Ka minu esimene haridus on filosoofia, seega ma küsin oma uuringutes mitte ainult "kuidas on" vaid ka "kuidas peaks olema". Samas, et leida mõistuspäraseid vastuseid küsimusele "kuidas peaks", tuleb olemasolevat siiski ka mõnevõrra tunda. Jalgratast ei ole tarvis leiutada.
Kuigi tavaliselt tekib ühiskonnas elades ikka "kõhutunne" või võõrsõnu kasutades "hüpotees" selle kohta, kuidas asjad toimivad, püüan ma uurides siiski lähtuda põhimõttest, et "ma ei tea, mida ma leian" ja "minu hüpotees võib olla ekslik". Kui ma tean, mida ma saada tahan, siis ma kindlasti selle leian ka! Aga siis see ei ole enam teadmine, see ei pruugi olla reaalsusega kooskõlas.
Tean, et liigute palju ringi: kus te praegu põhiliselt elate ja kus olete elanud-käinud?
Kus ma põhiliselt elan? See on liiga keeruline küsimus, et vastata. Ma elan seal, kus on immigrante keda uurida ja probleeme, mida nendega seoses lahendada ning üliõpilasi, kes tahavad, et neid õpetataks. Pikemalt peatun muidugi Itaalias ja Eestis. Külastanud olen oma elus umbes 30 riiki.
Teil on veidi mässulisi mõtteid maailma asjust: millised on need suured protsessid ja hämaramad mõttevood, mis teid enim häirivad?
Protsesside hämarus iseenesest häirib mind kindlasti, ma tahaksin, et olulised protsessid oleksid selged ja läbipaistvad. Ma arvan, et see on üks intellektuaali ülesanne: panna eraldiseisvatest ja hämaratena näivatest tükkidest kokku mingi koherentne pilt. Eks ma siis üritan seda ka oma jõu kohaselt teha.
Lühiperspektiivis kõige olulisem strateegiline probleem, arvan, on otsustada, kas Euroopa peaks liikuma otseselt liitriigi loomise suunas, ühise eelarvega ja reaalset võimu teostava parlamendiga, või astuma sammu tagasi ning toimima teatud alusväärtusi jagavate ning omavahelist majandustegevust soodustavate suveräänsete riikide liiduna. Eurokriis näitab selgelt, et vahepealsed lahendused ei ole jätkusuutlikud ning mõjuvad kõigile kahjulikult. Seega: kas Euroopa Liit või Euroopa Ühendriigid.
Eesti elu: kõik tahavad ära ja justnagu ei saagi midagi ette heita neile. Mida ja kas saaks muuta, mis oleks käeulatuses?
Ma ei ole kindel, et kõik tahavad ära. Isegi vastupidi, ma arvan, et paljud, kes lähevad ära, ei taha seda. TTÜ ajakirjas "Studioosus" nenditi, et inseneriüliõpilased avastavad pärast lõpetamist tihti, et "innovaatilisse töökeskkonda minekuks on vaja minna välismaale." S.t - selleks, et midagi uut luua, on vaja minna Eestist ära. Ma arvan, et Eesti sai reeglistike mõttes küllalt valmis 2000. aastate alguses, selles mõttes, et "kuidas garanteerida need vabadused, mida NSVLis ei olnud".
Järgmine suur protsess on "kuidas defineerida areng positiivses mõttes", kuhu me ise tahame edasi minna, kuidas aidata kaasa sellele, et Eestis oleks võimalik tagada väärtuste kasv: seda nii otseses rahalises mõttes kui ka just uue loomise mõttes. Muuta saab seda: kuidas igaühe töö ja võimekus leiaks parima rakenduse ning selle rakenduse tulemina tekiks kõigil ühiskonnaliikmetel heaolutõus.
Teiseks, suurem osalemine ühiskondlike protsesside juhtimises. Ma arvan, et sellest ei piisa, et igaühele on garanteeritud kord nelja aasta tagant valimiskasti juures võimu teostada.
Ma arvan, et inimestel peaks olema suurem otsustusõigus igas avaliku elu valdkonnas, näiteks töökohal. Iga töötaja peaks saama soovi korral kaasa rääkida selles, millises suunas tema ettevõte läheb (sest töötaja läbi oma tegevuse näeb, millised on kasutamata või valestikasutatud ressursid).
Samamoodi, kohalikel omavalitsustel võiks olla reaalselt rohkem võimu ja tulubaasi selleks, et saada omaenda kodulinnas/alevis/külas otsustada, kuidas asju kõige paremini korraldada. Omaenda ukseesisega on inimesed kõige rohkem kursis ning teiselt poolt, seal tehtud vigu tunneb inimene omal nahal kõige paremini - sellest saab kiiremini õppida, kui parlamendipartei valikul tehtud vigadest. Enamikul eestimaalastest on väga häid mõtteid selle kohta, kuidas oma kodu ja oma töökohta paremaks teha ning nende mõtete kasutamist ja katsetamist peaks soodustama.
Annate ka loenguid: kas olete märganud muutust Eesti üliõpilaste seas? Tean, et õppejõud räägivad nii üht kui teistpidi: et on lootusetu nüri hall mass, aga näiteks Lotman ütleb ka, et praegu on palju parem, kõik on palju targemad ... Järsku tekitavad nüri tunde massloengud ja kombinaadimeetod?
Muutust millise ajaga võrreldes? Minu enda üliõpilaseks oleku ajaga:
praegu käivad palju enamad üliõpilased tööl. Minu kursustelt, rohkem matemaatikas, vähem filosoofias, ka töötati, natuke, aga see ei olnud valdav. Enamik õppejõude ütles "ärge minge tööle, õppimine on täisajaga tegevus, te ei saa nii hästi omandada". Praegu magistrantidele loenguaegu planeerides juba eeldatakse, et kõik on 9-17 tööl. Loomulikult määrab see piirid, kui palju tööd saab anda.
Võib-olla on natukene tõusnud kartus vigu teha ja soov "kohe õigesti vastata". Üheksakümnendate alguses/keskel, mulle tundub, oldi rohkem valmis "lollusi katsetama, äkki töötab" ja siis mõnikord selgus, et ei olnud lollus, huvitav, hea ja geniaalne mõte. Mul on tunne, et praegu peab rohkem inimestele ütlema, et "kõik mõtted on väärt arutamist".
Seostub eelmise küsimusega ka: ma arvan, et "Eesti riigi valmissaamisest" tingituna püütakse seda struktuuri nüüd lihvida perfektseks, kus vead oleksid välditud. Samas, juba paar tuhat aastat tagasi tunnistati, et errare humanum est, inimesed on ekslikud ning viga ühes süsteemis võib olla õige teises. Ignorantsus on lihtsalt untsuläinu põikpäine kordamine, süsteem võiks pigem olla niisugune, mis usaldab inimese võimet oma vigadest õppida. See tähendab aga julgust lasta kõigil vastutada ning ebaõnnestumiste korral mitte teisi maasse tampida. Proovis, eksis, kukkus, tõuseb ja teeb paremini.
Tegelikult on enamikes asjades rohkem kui "ainult üks võimalus", mul on tunne, et sellist "kohe ja perfektselt" soovi on natukene liiga palju.
See ei tähenda muidugi, et ei peaks endast parimat andma, vastupidi, tunnistamist, et ma saan kogu aeg veel paremaks saada, mitte kunagi lõpetada küsimist "aga kuhu edasi" või "aga mida ma veel võiks teada saada" või "aga miks".
