Paarist tuhandest on saanud mõnikümmend
Soome andis tollal välismaalastele umbes 10 000 tööluba/-viisat aastas, mis oli köömes ligi 2,5 miljoni tööealise ja -jõulise elaniku kõrval. Muidugi: kogu maailm oli veel teistsugune, Euroopas oli Soomel üldse vähim võõrtööjõudu, lisaks olid reeglid karmimad.
Eestlane võis saada Tallinnast Soome konsulaadist tööviisa kõige enam kolmeks kuuks, seda võis siis vajaduse korral Soomes pikendada kuni aastaks. Lisaks jälgis siseasjade ministeerium, kes tööviisade lubamisega tegeles, tööministeeriumi ettepanekuid, millistel aladel töötajaid üldse vajatakse – s.t välditi odavama tööjõu konkurentsi aladel, kus soomlased ise töötasid.
Tollal vajati võõrtööjõudu haiglates, ennekõike erihooldushaiglates ja eriti Helsingi kandis. Võib vist öelda, et selle augu on eestlased paarikümne aastaga küll täitnud. Lisaks mainivad ametnikud 1990. aastal, et inimesi vajatakse Lapimaal turismivaldkonnas ja ka ehituses.
Nad isegi pakuvad välja, et eestlased võiksid abiks olla Lapimaa turismi arendamisel, soomlased omakorda Hiiu- ja Saaremaa uute avanevate turismipiirkondade käimalükkamisel. Ka see on omal moel juhtunud. Soomlased hoiavad Eesti turismitööstust püsti küll rohkem klientidena. Lapimaalgi kohtab eestlasi tööl, aga peamiselt kuurortide teenindava personalina.
Nüüd on vaba liikumine
Kui praeguste Eesti töötajate ametite kohta uurisime, ütles pressiesindaja Maarika Saarna-Siimann Eesti konsulaadist Soomes: “Elame Euroopa Liidus, liikumine ja tööturg on vabad, inimesed ei pea ennast saatkonnas registreerima. Subjektiivne üldmulje (eestlased USA saatkonna ehitusel Kaivopuistos ja mujalgi Helsingis) ning mulje meedia põhjal on selline, et peamised tööd on tõesti ehitus, koristamine, meditsiin, sealhulgas ka arstid, aga neid on muidugi vähem kui õdesid. On ka ülikoolide õppejõude, kunstnikke, muusikuid, firmajuhte.
Saatkonnas registreerimise kohustust ei ole, aga laevad on pidevalt (töö)rahvast täis, nii et ilmselt on lisaks püsielanikele ja eestlastest Soome kodanikele ka neid, kes käivad Soomes tööl ja nädalavahetuseks koju lähevad.”
Tollal ei ületanud töötavate eestlaste hulk Soomes ametnike arvates paari tuhandet. Soome statistikaameti andmetel on 2012. aasta 16. märtsi seisuga Soomes registreeritud välismaalastest 34 006 pärit Eestist (sealhulgas muidugi ka lapsed), 2011. aastal sai Soome kodakondsuse 299 endist Eesti kodanikku. Lisaks siis nood, kes käivad osa aega Soomes tööl või teevad seda kogunisti “mustalt.”
Saarna-Siimann: “Peamine probleem, millest Soome meedia kirjutab, on nn harmaa talous ehk varimajandus, aga sügisest peab kõigil ehitajatel rinnas olema number, mille järgi saab kontrollida, kas ta on Soome riigile maksud ära maksnud. Loodetakse, et see vähendab nii-öelda mustalt töötamist. See ei ole üksnes eestlaste probleem, juttu on olnud ka Soome juuksuritest-kosmeetikutest, kes osade teenuste pealt jätavad maksud maksmata.”
Suur ahvatlus
Juba 1990. aastal oli mureks varimajandus – ahvatlus oli seda suurem, et Tapani Tuomiharju sõnul võis üsna lihtsalt teenida ühe/paari kuuga tollase ENSV lõpuaegade aastapalga või rohkemgi. Aga et eestlaste osakaal oli sedavõrd väiksem, siis polnud tollal ka otseseid vihailminguid võõrtööliste vastu. Aastate jooksul on olukord ikkagi muutunud – tõesti on esinenud olukordi, kus eestlased teevad mustalt ja odavalt töö ära, Soome tugevad ametühingud arusaadavalt võitlevad sellega. Meediast on läbi käinud tõsisemaidki konflikte ja vihailminguid, aga nende tagamaad on hämarad.
Muide, Tapani Tuomiharju oli hiljem, veel möödunud kümnendi keskel väärikas vanuses härrana Soome tööministeeriumi immigratsiooni ja töölubade osakonna peainspektor. Ka Matti Pukkio oli veel sel sajandil üks ministeeriumi juhtivaid ametnikke. Eestis on kaadrivoolavus palju suurem, s.t üksikud ehitavad “elukestvat karjääri”, tavaline on ikka mõne aasta tagant töökohta vahetada.
JÜRGEN ROOSTE
Maalehe ajakirjanik 2012–
