Palestiina põllumajanduse väljakutsed

Palestiina on Lähis-Idas asuv de jure iseseisev riik. Ent 1967. aastast on Palestiina alad okupeeritud Iisraeli poolt. Valitsev poliitiline olukord ja sellest tulenev ebakindlus, segane õiguslik raamistik ning palestiinlasi nõrgemasse positsiooni asetav kohtlemine mõjutab ka põllumajandussektori toimimist.

Seda ilmestab ÜRO statistika, mille järgi on Palestiina põllukultuuride saagikus kuni poole võrra väiksem kui Iisraelis või kõrvalriigis Jordaanias, kus on sarnane kliima. Vananenud põllutehnika, väikesed põllud, kallid väetised, piiratud liikumisvabadus, kliimamuutused, vähesed ekspordivõimalused — need on mõned põhjused, miks 4,7 miljoni elanikuga riigis on põllumajandusega keerulised lood.

Palestiina territoorium koosneb kahest eraldiseisvast osast — Gaza sektor ja Jordani jõe läänekallas, lühendatult lihtsalt läänekallas. Gaza sektoris elab 1,8 miljonit inimest, sektori pindala on veidi suurem kui kolmandik meie Hiiumaast. Läänekaldal elab 2,9 miljonit palestiinlast, nemad mahuvad Viljandi- ja Valgamaa suurusele alale. Läänekaldal elab veel ka pool miljonit Iisraeli kodanikku, kes on koondunud asundustesse, mille rajamine okupeeritud alal on rahvusvahelise üldsuse poolt taunitav tegevus.)

Olulised ressursid põllumajanduses on maa ja vesi. Läänekallas on jagatud A- (18%), B- (21%) ja C-alaks (61%). Palestiina linnad asuvad A-alas ja on Palestiina omavalitsuse hallata, B-alal on kontroll jagatud Iisraeli ja Palestiina vahel. C-alad on täielikult Iisraeli kontrolli all, seal asuvad Iisraeli asundused ning sealne pinnas on enamasti hea põllumaa, millele palestiinlastel on piiratud ligipääs. Palestiina rahvastik kasvab jõudsalt, laienevad asulad hõivavad muu hulgas ka hea ja viljaka põllumaa. Põllumajandusmaa osakaal oli 1980. aastal 240 000 hektarit, 2010. aastaks oli see kahanenud 103 000 hektarile, vähenemistrend jätkub.

Kuna maa on piiratud ressurss, siis põllumajandustootjad püüavad seda kasutada võimalikult efektiivselt, näiteks kasvatatakse väiksel maa-alal kõrvuti palju erinevaid põllusaadusi. Perekond Fuqaha on aastakümneid Jordaania jõe orus Ein Albedas põldu pidanud. Viimastel aastatel on nad rajanud banaaniistandusi, sest banaan ei vaja kasvamiseks väga palju vett ega taimekaitsevahendeid. Noorte apelsinipuude vahele külvatakse herneid, mis rikastavad mulda lämmastikuga ja samal ajal kaitsevad mulda liigse aurustumise eest.

Enamik põllukultuure kasvab tänu niisutussüsteemile, sest suurem osa aastast on kuum ja kuiv. Vihmane ja jahedam aeg kestab 3 kuud ja sel ajal kasvatatakse enamasti teravilju. Vesi on Iisraeli kontrolli all, kaevude rajamiseks tuleb hankida vastav luba, kuid enamasti seda luba ei anta. Paljudes piirkondades on põhjavesi väga sügaval ning põldude niisutamiseks tuleb rajada kilomeetreid torustikku, mis on väga kulukas ettevõtmine.

Okupatsiooni tõttu on keelatud teatud kaupade toomine Palestiina aladele, keelunimekirjas on ka lämmastik- ja fosforväetised, mis on abiks mullaviljakuse ja hea saagi tagamiseks. Lubatud on ainult väga madala kontsentratsiooniga väetised, mida seetõttu tuleb kasutada suures koguses. Kuna väetised on kallid, siis väetatakse vähem kui peaks. Tulemuseks on väiksem saak ja pikas perspektiivis ka väiksem mullaviljakus.

Mahepõllumajanduses ei kasutata kunstlikke väetisi. Selline kasvatusmeetod võib lahendada osa mullaviljakusega seotud probleeme. Zababde asulas on jaapani organisatsiooni NICCOD abiga rajatud mahepõld, mida haldavad kohalikud põllumajandustootjad üheskoos. Kasvatatakse juur- ja köögivilju, teravilja ning maitsetaimi. Taimedest tehakse erinevaid maitseainete- ja teesegusid, andes toorainele lisaväärtust. Segusid pakendavad kohalikud naised, sel viisil leevendatakse ka tööpuudust. Üldiselt on teadlikkus mahetoidust Palestiinas väike. Seetõttu on toodangu turustamine suur väljakutse.

Põllusaaduste eksport on keeruline. Väga paljusid tooteid imporditakse Iisraelist, sealhulgas odavaid köögivilju, mis omakorda vähendab kohalike tootjate konkurentsivõimet. Importi Iisraelist Palestiina omavalitsus keelata ei saa. Iisraelis on põllumajandustootjatele riiklikud toetused, mis võimaldavad odavamat lõpptoodangut, Palestiinas põllumajandustoetused puuduvad. Rahvusvahelise ekspordi lihtsustamiseks on siin-seal loodud väiketootjate ühendusi. Üks sellistest, CANAAN fair trade, koondab enda alla enam kui 1700 väiketootjat. Jenini linna lähistel asuva ühistu abil eksporditakse Euroopasse, Põhja-Ameerikasse, Austraaliasse ja Aasiasse kohalikku oliiviõli, maitseaineid, mandleid, teravilju, mett ja oliiviõliseepi.

Palestiina põllumajandustootjad seisavad iga päev silmitsi erinevate väljakutsetega, kuid maaharimine ja endale toidu kasvatamine on olnud oluline osa kohalikust kultuurist juba aastatuhandeid. Keerulisest poliitilisest olukorrast hoolimata püüavad tuhanded põllumajandustootjad läänekaldal ja Gaza sektoris harida oma maad nii jätkusuutlikult kui oskavad, et ühel päeval saaks selle oma järeltulijatele edasi pärandada.