Trükiarvud ja kasumid raamatute tegemisest eriti suured olla ei saa, tihti jäädakse hoopis kahjumisse. Aga kui vaatame oma rahvaarvu, siis ei pea väga kurvastama, et luulekogu tiraaž võib olla üsna sama mis USAs või mõnes teises suures riigis, kus inimestel on aega raamatuid lugeda veelgi vähem. 

Arvata võib, et lugemise aeg väheneb meilgi. Sest hulk aega läheb ära Facebookile. See on asendanud piibli, kokaraamatu, telefoniraamatu ja palju muid raamatuid, isegi ajalehed tulevad mulle linkidena läbi Facebooki.

Kuna USA hakkab peagi kogu internetti salvestama, siis on neil võimalus varsti ka kogu Facebook välja printida. Ma ei suuda ette kujutada, kui suur see raamat tuleks. Karta on, et Eestis ei ole olemas raamatukoguhoonet, kuhu kogu väljaprinditud Facebook või Wikipedia ära mahuks. 

Uskuge või mitte, aga just sellise ettepaneku tegin ma mõni aeg tagasi Jaakko Hallasele, kes on hulga aastaid entsüklopeediaid kokku kirjutanud. Ettepaneku Wikipedia välja printida ja ära köita. Igasugu muud entsüklopeediad siiani ju ilmuvad. Miks siis mitte see. Tore oleks raamatuna käes hoida ja sirvida. 

Jaakko on väga delikaatne inimene, aga ta ei suutnud sisemist muiet siiski tagasi hoida ja märkis, et neid, kes arvavad, et nad on kogu interneti läbi lugenud, on ennegi ette tulnud. 

Ja nüüd üks paradoks. Võib ju väita, et Facebook ja Wikipedia on raamatud, mis on iga päev uued ja suuremad. Tõsi, on küll. Aga ka mina ise olen iga päev uus (kuigi väga vähesed seda märkavad). Vähe sellest, kui ma vahel võtan pihku Charles Baudelaire'i "Kurja lilled" (prantsuse keeles "Les fleurs du mal"), on sellest iga kord saanud uus raamat. Sisu ja mõtted on nagunii iga kord uued, aga vahel on tõlkes uus ka pealkiri - hoopis "Kurja õied".

Kui väga erineb see olukord mu lapsepõlvest, kui hea raamat oli letialune kaup, mis siis, et trükiarv võis olla näiteks paarkümmend korda suurem kui nüüd. Raamatuid oli vähe, aega lugemiseks palju.

Anne-Liisile, kes antikvariaadis töötades oli nõus mulle raamatuid kõrvale panema, tegin pika nimekirja raamatutest, mida igatsesin, ja aeg-ajalt neid tema käest ka sain. 

Vahel teen endale paberilipikuid, kuhu märgin üles, millised ilmunud raamatutest tuleks kindlasti soetada. Enamasti jäävad need mul küll ostmata ja millalgi kaotan ka lipikud ära. Aga varsti kirjutan uued.

Nõukaajal kirjutati teatud raamatuid käsitsi ümber. Minagi palusin klassiõde Anul kirjutasmasinal ümber lüüa Uku Masingu ja Paul-Eerik Rummo käsikirjalisi luulekogusid, mis raamatuna polnud saanud ilmuda. 

Kogu selle uputuse juures olen ka praegusel ajal sõitnud maha tüki maad, et saada üks raamat. See oli Paavo Matsini "Doktor Schwarz. Alkeemia 12 võtit". Kuna Tallinna poodidest ma seda ei leidnud, helistasin raamatukettidesse, et kas kuskil veel on. Tartus ühes poes oli paar eksemplari. Varsti sõitsin Tartusse ja ostsin raamatu. Lugesin isegi läbi. Aru midagi ei saanud, aga lugeda oli tore. 

Ja nüüd tegid Mildebergi Jüri ja Matsini Paavo uue raamatu, poeemi "Baer" Jüri piltide ja Paavo tekstiga. Seda ma loodan ka lugeda. Aru ilmselt ei saa, aga teisi on igav lugeda. 

Nii et kas raamatuuputus on paha? Ei ole. See on üks paremaid uputusi, mis maailmas olemas. Kuigi, kas ta maailma või inimesi kuidagi ka muudab, jääb arvatavasti teada saamata. Võib lohutavalt nentida, et vähemalt sel ajal, kui inimene raamatut ostab või loeb, ta midagi eriti paha korda saata ei jõua.