“Kui ma alustasin, oli Tudulinnas oma apteek, oli ka Kuremäel, Lohusuus, Alajõel. Praegu oleme ainult meie,” tõdeb Jaak Tetting, kes tegeleb Iisaku apteegi majandusküsimustega. Iisaku apteek keset lõputuid Alutaguse laasi ja rabasid on otsekui ravimimüügi viimane verstapost. Seda peab 1991. aastast perekond Tetting oma elumajas. Proviisor Anu Tetting töötab leti taga, abikaasa Jaak tegeleb muuga. Lähikonnas elab tuhat inimest. Alutaguse näide sobib suurepäraselt ka terve Eesti iseloomustamiseks. Oma apteek on jäänud vaid pooltesse maavaldadesse. Et kõik need kirja panna, kulub liiga palju leheruumi. Iisakust Narva jõeni ravimeid ei müüda. Lihulast järgmine apteek lõuna suunas asub alles Audrus. Vasalemmast järgmine Lääne suunas on Haapsalus. Tõstamaa ja Noarootsi elanikele lähim asub 50 km kaugusel. Tühi on suur osa Saaremaast. Kunagisest 469 apteegist on maale jäänud vaid 126. Apteegita valdadega maakonna tiitli nimel rebivad Valgamaa, Ida-Virumaa ja Saaremaa, tihedalt nende kannul püsivad Lääne-, Järva-, Põlva- ja Harjumaa. Kõige rängem laastamistöö on viimase viie aastaga toimunud Läänemaal ja Viljandimaal. Viis aastat tagasi tegutses Läänemaal seitse maa-apteeki, järel on vaid kolm. Viljandimaa: viis aastat tagasi tosin, praegu seitse. “Ravimite kättesaadavust linnas ja maal võrrelda ei saa,” tunnistab ravimiameti peadirektori asetäitja Katrin Kiisk. Milline oleks lahendus? “Riik peaks maa-apteekidele appi tulema,” ütleb Vändra ja Türi apteekide omanik Anu Laimets. “Tingimused on praegu mõlemal pool ühesugused ja ausalt öeldes päris karmid. Linnas on aga käivet, maal seevastu inimesi vähe. Mõnel pool pole perearstigi.” Mis aga ravimiostjal teha jääb? “Meid ei kuula keegi,” ütleb Tartumaal Laeva vallas Sinikülas elav saunanaine Malle Tamm. “Meid on niimoodi sunnitud elama.”
Artikkel jätkub ...
Täismahus lugemiseks logi sisse, telli digipakett või osta päevapilet.