Pooled maavallad peavad läbi ajama apteegita

 (7)
                     
Maaleht
Pooled maavallad peavad läbi ajama apteegita
Sügisest võib apteegita jääda ka Väätsa vald. Paide emaapteek ei suuda kauem kaht oma filiaali – Väätsal ja Roosna-Allikul – vee peal hoida. Ester Järvel tuleb seejärel tööle Paidesse.
Foto: Raivo Tasso

Samal ajal kui hulgimüügifirmad rebivad õiguse eest avada linna magusates kaubanduskeskustes järjekordne apteek, jooksevad maavallad rohukauplustest tühjaks.

“Kui ma alustasin, oli Tudulinnas oma apteek, oli ka Kuremäel, Lohusuus, Alajõel. Praegu oleme ainult meie,” tõdeb Jaak Tetting, kes tegeleb Iisaku apteegi majandusküsimustega.

Iisaku apteek keset lõputuid Alutaguse laasi ja rabasid on otsekui ravimimüügi viimane verstapost. Seda peab 1991. aastast perekond Tetting oma elumajas. Proviisor Anu Tetting töötab leti taga, abikaasa Jaak tegeleb muuga. Lähikonnas elab tuhat inimest.

“Igapäevane leib tuleb lauale,” ütleb Jaak Tetting.

Suured valged laigud

Alutaguse näide sobib suurepäraselt ka terve Eesti iseloomustamiseks. Oma apteek on jäänud vaid pooltesse maavaldadesse.

Et kõik need kirja panna, kulub liiga palju leheruumi. Iisakust Narva jõeni ravimeid ei müüda. Lihulast järgmine apteek lõuna suunas asub alles Audrus. Vasalemmast järgmine Lääne suunas on Haapsalus.

Tõstamaa ja Noarootsi elanikele lähim asub 50 km kaugusel. Tühi on suur osa Saaremaast. Kunagisest 469 apteegist on maale jäänud vaid 126.

Apteegita valdadega maakonna tiitli nimel rebivad Valgamaa, Ida-Virumaa ja Saaremaa, tihedalt nende kannul püsivad Lääne-, Järva-, Põlva- ja Harjumaa.

Kõige rängem laastamistöö on viimase viie aastaga toimunud Läänemaal ja Viljandimaal. Viis aastat tagasi tegutses Läänemaal seitse maa-apteeki, järel on vaid kolm. Viljandimaa: viis aastat tagasi tosin, praegu seitse.

Ainuüksi digiretseptile üleminek tappis väidetavalt seitse rohukauplust – ei jaksatud arvutit soetada.

Sügisel, kui Paides avatakse linna neljas ravimimüügikoht, peavad kaks väikest uksed tõenäoliselt kinni panema ning apteegita jäävad Väätsa ja Roosna-Alliku vallad. Põhjus on lihtne: mõlemas on ühe Paide linnaapteegi harud. Pärast uue konkurendi ilmumist langeb ilmselt käive ja emaapteek ei suuda niigi kahjumis tütreid elus hoida.

Väidetavalt valitseb tekkimise-kadumise seos ka Paide Selveris asuva ning Peetri vallas tegutsenud ravimimüüja vahel.

Loogika on siin olemas ka ses suhtes, et kust linnagi töötajaid mujalt võtta kui kehvemini tasustatud maa-apteegist.

Vändras veel vanaviisi

“Ravimite kättesaadavust linnas ja maal võrrelda ei saa,” tunnistab ravimiameti peadirektori asetäitja Katrin Kiisk.

Õnnelikus seisus on Raasiku, Jõelähtme, Rae, Saue, Luunja, Puhja, Rannu, Nõo, Tartu valla, Tarvastu, Vinni, Märjamaa, Tabivere, Kohila ja Tõlliste inimesed. Neis valdades on lausa kaks apteeki.

Tallinna kuldsesse rõngasse kuuluvas Viimsis on ainsa vallana koguni neli apteeki. Kehtnakad ja vändrakad saavad valida kolme rohupoe vahel.

“See on nii kujunenud ajalooliselt,” tõdeb Vändra ühe apteegi omanik Anu Laimets.

Ajaloolise hõnguga on ka nende tegevus. “Meie segame nagu vanasti retsepti järgi rohtusid kokku,” jutustab Laimets. “Paljud maa-apteegid ei tee seda enam ammu.”

Rannu vallas asub kaks apteeki – üks keskuses, teine Noormaa külas. Mõlemad kuuluvad Eeva Pärsimägile. “Olen siin nagu vang,” naerab 27 aastat seda tööd teinud naine. “Kui mina siit lähen, kaob ka apteek.”

Pärsimäe lausel on üldisem kaal.

“Niikaua kui mitte veel pensionile minevad proviisorid oma apteeki peavad, on need lahti,” tunnistab Eesti Apteekrite Liidu juht Kai Kimmel. “Ükski noor vabatahtlikult maale miinimumpalga peale ei lähe.”

Apteekrite juht räägib siin maa-apteegi juhatajate vanas vääringus 6000kroonisest palgast. Ise esindab ta nn proviisorite apteeke, viimaseid mohikaanlasi, kes ise oma rohupoes veel peremehed ja pole lasknud suurtel ravimikettidel end ära osta.

Karm heitlus

Selleks et Eestimaa rohukauplustest päris tühjaks ei jookseks, võttis Riigikogu 2005. aastal apteekrite survel vastu kaks olulist piirangut.

Esimese järgi tohtis linnas olla üks apteek 3000 hinge kohta. Teiseks ei tohtinud uus apteek olla olemasoleva ukse all. Vahe pidi olema vähemalt kilomeeter.

Nood kaks piirangut on paljudele nagu kont kurgus. Vihased välismaised ketid tahaksid ka linna magusates kaubanduskeskustes oma apteegi avada.

Pahane on ka Eesti riik: kui turg on vaba, ei tohiks kellegi tegevust piirata.

Tervelt kahel korral, 2009. ja 2011. aastal, üritas Riigikogu piirangud kaotada. Ei õnnestunud.

Ka ametkondades on seisukohad vägagi erinevad.

“Apteekide asutamise piirangut on põhjendatud vajadusega tagada apteekide säilimine maapiirkondades,” seletab konkurentsiameti järelevalveosakonna juhataja Juhan Põldroos. “Seda eesmärki kõnealune piirang siiski ei täida.”

Põldroosi põhjendus on järgmine: kui mõnes maakohas ei tasu apteegi pidamine ära, siis see paratamatult ka suletakse. Kus aga tahetakse apteeke asutada, pole põhjust teenuse säilimist piirangutega tagada.

“Piirangute kaotamine oleks tõsine hoop Eesti apteegivõrgule eriti maapiirkondades ning seeläbi tervishoiusüsteemile tervikuna,” sekundeerib Eesti Apteekide Ühenduse juhatuse liige Kadri Tammepuu, kes esindab Eesti apteegiturgu valitseva Magnumi keti apteeke.

Maal ikkagi aeglasemalt

Ravimiameti statistika kinnitab üheselt, et maa-apteekide sulgemise tempo on aeglustunud.

Viimase viie aasta jooksul on rohukaupluste arv linnas vähenenud 34, maal aga 20 võrra. Samal ajal on suletud üle 200 postkontori, neist suurem osa maal. Swedbank ja SEB on vähem kui kümne aastaga sulgenud 269 kontorit.

Kadri Tammepuu toob näite Rootsist, kus 2009. aastal riiklik apteegivõrk erastati ning kaotati piirangud uute avamisele. 870-le lisandus linnades paari aastaga 200 uut.

Tammepuu sõnul raskendas see apteekide olukorda ja praegu kaaluvad rootslased, kuidas neid riiklikult toetama hakata. “Samas on Rootsis apteeke kolm korda hõredamalt kui Eestis,” rõhutab Tammepuu.

Ravimiamet ei oska midagi kindlat väita. “Piirangu kaotamine võib maa-apteekide arvu tõsta, kuid ei pruugi,” seletab ameti peadirektori asetäitja Katrin Kiisk.

Milline oleks lahendus? “Riik peaks maa-apteekidele appi tulema,” ütleb Vändra ja Türi apteekide omanik Anu Laimets. “Tingimused on praegu mõlemal pool ühesugused ja ausalt öeldes päris karmid. Linnas on aga käivet, maal seevastu inimesi vähe. Mõnel pool pole perearstigi.”

Veel üks võimalus on siduda õigus pidada apteeki linnas “magusas kohas” kohustusega pidada seda ka maal. Või munitsipaalapteegid.

Me oleme poodnikud!

“Asi jääb selle taha, et me ei ole tervishoiutöötajad,” tunnistab apteekrite liidu juht Kai Kimmel. “Me oleme ju poodnikud!”

Ta meenutab, kuidas Toomas Vilosiuse sotsiaalministriks oleku ajal muudeti apteek samasuguseks poeks nagu viina-, liha- või saiapood. Sealtpeale võis igaüks apteegi avada – peaasi et on vanem kui 18 aastat ja poleks kriminaalkorras karistatud.

“Kuna Eestis ei ole apteek tervishoiuasutus, siis riik ei pea meiega tegelema, ärisse sekkuma,” kõneleb Kimmel. “Eesti on Euroopa Liidus ainuke riik, kus apteegiteenus ei ole tervishoiuteenus.”

Apteekrite ettepanek on viia maa-apteekide rahastamise skeem kokku perearsti rahastamise skeemiga. “Perearstil ja apteegil on üks teeninduspiirkond,” rõhutab apteekrite liidu juht. “Maal ei saa apteeki ilma perearstita pidada. Ja vastupidi. Maal ei ole mõtet apteeki pidada, kui ei ole perearsti.”

Iisakus apteeki pidav Jaak Tetting tunnistab samuti, et kui perearst maalt kaob, kaob ka apteek. “Apteegi peamine sissetulekuallikas on retseptiravim,” tõdeb ta. “80 protsenti käibest tuleb sellest.”

Mis aga ravimiostjal teha jääb? “Meid ei kuula keegi,” ütleb Tartumaal Laeva vallas Sinikülas elav saunanaine Malle Tamm. “Meid on niimoodi sunnitud elama.”



KOMMENTAAR

Margus Tsahkna

Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees

Maa-apteekide erikohtlemine peaks puudutama peamiselt hõredalt asustatud piirkondi.

Soomes on kasutusel süsteem, kus kõik apteegid maksavad käibest sõltuvat (kuni 11%) progressiivset tasu, mille arvel toetatakse hõredalt asustatud piirkondades asuvaid apteeke.

Ka Itaalias on abinõud alla 5000 elanikuga omavalitsusüksuse apteekide toetamiseks. Seal asub 16 000 apteegist 6000 maal. 

10% kõikidest Itaalia apteekidest on kohalike omavalitsuste omad, eesmärk on tagada teenuste kättesaadavus ka hõredalt asustatud piirkondades.

Levinuim moodus maa-apteekide toetamiseks on ravimite väljastamise õiguse andmine arstidele – see on lubatud Tšehhis, Prantsusmaal, Ungaris, Leedus, Lätis, Kreekas. Meie perearstid seda ei toeta.

Soomes ja Portugalis on kohtades, kus apteeki pole, kasutusel n-ö ravimikapid või -automaadid arstikeskuses, toidupoes või postkontoris, kus saadaval piiratud valik käsimüügi­ravimeid.

Logi sisse

Logi sisse kasutades oma
Facebooki, Twitteri või Google'i kontot või e-posti aadressi.


Registreeritud (0) Anonüümne (7)
Jäta kommentaar
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare