Visiooni praktiline pool
Kui regionaalpoliitika oleks punane nagu Tootsi makera, oleks ta globaalpoliitika. Nii suuremõõtmeliseks ma siinkohal ei lähe. Eesmärk on arutada lahti mõned ülesanded, mis tuleb lahendada, kui me (tähenduses Eesti riigi kodanikkond pluss kõik, kes meie riigist sõltuvad) tahame, et Eesti asi oleks halduslikult balansseeritum kui praegu.
Selleks tuleb kõigepealt kokku leppida, et regionaalpoliitika ja haldusreform on kaks erinevat mõistet. Regionaalpoliitika sisuks on riigi tasakaalustatud arendamine üle kogu territooriumi, kusjuures tasakaal ise pole see, kui igas linnaosas on kirik keset küla. Haldusreformi sisuks on takistuste kõrvaldamine riigi juhitavusel ning inimeste toimetulekus selsamal territooriumil. Üks on pidev, teine operatsionaalne.
Algoritmid, kuid mitte ruutpesiti
Enda sees tegelevad erakonnad haldusterritoriaalse ümberjaotusega kogu aeg. See oli möödapääsmatu ka siis, kui ühinesid Isamaaliit ja Res Publica. Haldusreform peaks olema aga erakonnaülene, umbes nagu kindla protsendi määramine kaitsekulutusteks sisemajanduse kogutoodangust.
Haldusreform puudutab nimelt eranditult kõiki. Ega see, et sa ühes vallas oled volikogu liige, ei tähenda veel, et sul ämma juures teise valla territooriumil on postkontor avatud. Tihtipeale tehakse see viga, et haldusreformi vajalikkust mõõdetakse ainult maksimaalse kaugusega vallavalitsuse ja pärapõrgu elaniku vahel.
Kui aga vallavanem laiutab käsi, kuid ettevõtja, kelle kapitalist sõltub vald vahest kõige rohkem, on puhkusel maailma teises otsas ja pealegi välismaalane - mis siis?
Erakonnaülest reformi saab ette panna üksnes parlamendi konsensus. Kui seda ei teki, on asi halb. Siis võib asjasse puutuda Eesti Vabariigi president, kes rolli poolest on võimude lahususe tasakaalustaja. Tema saab juhtida tähelepanu ohule nendes kohtades, kus riigi haldamine kipub rebenema.
President Meri tegi seda korduvalt, hoiatades muide ka ääremaastumise eest. President Rüütel pani südamele vari-Eesti olemasolu. See, et Eesti halduskorraldus on taas päevakorral, ei tulene raskustest 2008. aasta riigieelarve täitmisel. Ligemale paarikümne aasta kestel on meie riigi seesmine ehitus muutunud sedavõrd, et olukord seisuga 1992 on juba ajalugu.
Siis tuleb küsida, kas senine halduskorraldus rahuldab meid ka järgmise veerandsajandi kestel või mitte. See küsimus on erakonnaülene, kuivõrd see on ainuke tase, millel jääb ära vastuküsimus "Aga mis see sinu asi on?". Ei rutta siin sündmustest ette ega saa väita, et vastuseks on kindlasti või lausa päris kindlasti "Ei, ei rahulda.". Olen veendunud, et kuni pole küsimust, ei saagi vastust tulla.
Kui vastus esimesele küsimusele on "ei", saab uueks küsimuseks "Kas me parandame vead kohe või pärastpoole?". Vastamiseks peavad olema defineeritud "viga" ning ajafaktor. Viga on defineeritav järgmise küsimuse kaudu: kas võim peab kolima talust valda või vallast linna või linnast maakonda või maakonnast pealinna ja - kus hakkab asuma siis see võim, mis on tervenisti ainult inimese enda päralt?
Igasuguse haldusreformi põhiküsimuseks on ja jääb võimu asukoht. On teada juba iidamast ja aadamast, et valla volikogu liige on ministrist tugevam üksnes siis, kui tema on hea rentaablusega ettevõtja, minister aga pelgalt parteisõdur.
Haldusreformiks üle riigi kulub vähemalt kolm aastat. Pean silmas aega esimesest seadusest kuni rahunenud eelarve järgi elamise alguseni. "Rahunenud eelarve" tähendab siinkohal reaalse võimukandja kindlust sotsiaalsete tagatiste suhtes. Kas on keegi arvutanud aasta 2008 hindades, kui palju läheb haldusreformi läbiviimine maksma ja alates millisest aastast hakkab see tooma sisse pisukesti tulu?
Ei tea, kui palju läks kunagi maksma konduktorite asendamine mehhaaniliste kassadega ning viimaste täiustamine. Tallinna linn hindab munitsipaalpalgaliste jänesejäägrite jms kuludeks mõndakümmet miljonit. Kas need miljonid on teeninud ennast tasa aastaks 2011, mil Tallinn on Euroopa kultuuripealinn?
Pakun siinkohal, et kui tänavu haldusreformi suhtes midagi ei otsustata, siis aastal 2011 me esimesi püsikindlaid tulemusi ei näe. Pean silmas üleriiklikku olukorda, mitte üksikute linnalähedaste valdade ühinemist.
Uus samm on vahest kõige tülikam. Kas haldusreform viiakse läbi alt üles või vastupidi? Ütlen otse, et esimene variant on mõistatuslik, sest kui nii läheks, siis tuleks pärast valdade ühinemist dikteerida ka Riigikogule tema suurus ning valitsusele ministeeriumide arv.
Paradigmaatilised haldusreformid viiakse läbi alati ülevalt alla, diktaadi korras. Kui diktaadi annab koalitsioon, on haldusreform juba ette politiseeritud. Kui diktaati juhib konsensus, on olukord teine, sest siis kaob ära sõdimine valel poolel.
Diagnoos küll, aga prognoos?
Igasuguse reformi aluseks peab olema tillukegi visioon tähenduses "parem tulevik". Bürokraatia ei ole hävitatav. Ta on ainult paremini määritav. Kui e-Eesti ja e-iseseisvus ning e-riik ongi äratanud siin häid lootusi, siis üksnes ses mõttes, et ametniku asemele tulevad pika patsiga seadistajad, arvutikaupmehed ja terroristid. Regionaalhalduse paremal tulevikul on neli poolt. Nad kõik on ka ühendatavad.
E-Eestit ja e-riiki tuleb jätkata teadmises, et inimene tohib oma isiklikus iseseisvuses kaotada võimalikult vähe. Kui läheb kasiinosse ja mängib seal maha kõik, vastutab ise. Aga kui elab põlises talus, kus peab elektriga olema ettevaatlik, ei ole ta süüdi selles, et Eesti ei räägi tuumaenergeetikas kaasa teisiti kui ainult tarbijana. Teiste sõnadega, e-Eesti arendamine sunnib meile peale tehnoloogilise haldusreformi, mida oleks rumalus pidurdada.
Eesti, nagu teistegi tulnukate integratsioon Euroopa Liitu, on toonud enesega kaasa konflikti nn vanade olijate inertsi ja uusikute kiirenduse vahel. Seda võib kirjeldada energiajulgeoleku kaudu, aga saab teha ka transpordikanalite tasemel.
Ükskõik kellega Tabivere vald Tartumaal ka ei ühineks, ikkagi jääb nähtavas tulevikus nõnda, et naftarongidel tuleb kõrvale pöörata hoopiski Kärknas, ja Tabiveres nad kas sõidavad peatumatult läbi või ootavad rohelist semaforituld.
Oluline on Orava, mis valmib kiiremini kui kompleks Narvas. Me keegi ei tea, kui palju muudab riikide-, õieti ka liitudevaheline sõlmjaam Oraval kogu valla, Põlva maakonna, Kagu-Eesti ja Ida-Baltikumi majanduselu, sest kogemus puudub. Võib vaid oletada, et ühest hetkest alates muutub Orava vald tähtsaimaks raudteetransiidivallaks ning võtab aega, enne kui lennutransiidivallaks saab Ülenurme. Eurointegratsioon lähtub mitte meie vallapoliitikast, vaid transpordikanalite ökonoomsusest.
Järelikult tuleb meil arvestada kahesuguseid tugikohti. Ühed Euroopa Liidu kui riigiülese süsteemi jaoks, teised "kohalikuks elamiseks". Üks punkte, kus mõlemad kohad kohtuvad, on teed. Järelikult Tallinn-Tartu-Luhamaa; Tallinn-Narva-Peterburi; Tallinn-Virtsu-Kuressaare; Tallinn-Valga-Riia jne.
Kõik nad läbivad paljusid valdu, kuid pole ükski vallasisene. Vallasisese tee mõõdupuuks on meie jaoks näiteks küsimus: kui palju kallineb posti kojutoomine autoga naftahinna tõustes? Tegelikult jõuame tagasi eespool juba püstitatud probleemini üldisemal kujul ja nimelt: mil määral tuleb kulutada vahendeid selleks, et vahemaa inimese ning elementaarteenuse (näiteks värske leib) vahel oleks võimalikult väiksem?
Neljas dimensioon on tollesama tehnoloogilise progressi inimlik aspekt ehk kas me reformime riigi haldamist valitsusest allpool, maakondade ja valdade tasemel, või läbinisti, kuni Riigikoguni. Riigikogu möbleerida pole ilma põhiseadust muutmata võimalik. Ükski pole öelnud, et meil on linnad valesti. Paljud on öelnud, et Eestis on valdu liiga palju. Kuhu nad peaksid koonduma - kas linna või maakonna või hoopiski valitseva erakonna alla? Ka see tuleb lahti rääkida, sest eeltöö kahtedeks valimisteks 2009 on juba alanud.
Haldusreformiga tuleb alustada tänavu, aastal 2008 ja nimelt seotuna järgmise aasta riigieelarve menetlusega, kuid erakonnaüleselt. Kes meist passib?
Peeter Olesk, IRLi volikogu liige
