Lastekodulapsed on pärit košmaaride keskelt
Üks Valga lastekodu poiss vaevas aastate kaupa oma pead. Ei, talle ei teinud muret see, kust saada raha uue mp3-mängija ostmiseks või kuidas matemaatika kontrolltöö ajal spikerdamisega mitte vahele jääda, nagu temaealiste probleemid tavaliselt on.
"Miks ema minust sünnitusmajas loobus?" juurdles poiss ühtepuhku. "Kas ma karjusin liiga kõvasti?"
Vastust ei ole. Aga üsna tõenäoliselt ei peitunud loobumise juured vastse ilmakodaniku kisas, tema määrdunud mähkmetes ega mõnes muus proosalises asjaolus, vaid ikka selles, mis on enamiku kasvandike laste- ehk asenduskodusse sattumise põhjus - vanemate suutmatus oma lapsi kasvatada, alkoholism ja kodune vägivald.
Omavalitsuste lastekaitsespetsialistid ja lastekodude töötajad on kuulnud lugusid, mis mõjuvad isegi õudusfilmi jaoks liiga õõvastavalt. Nad on käinud kodudes, kus lapsed ei paista prügikuhjade ja pudelivirnade tagant väljagi. Nad on näinud narkouimas ema, kes ei kuule, kuidas tema näljast ja külmast nõrkenud pisipoeg oma väljaheidete keskel nutta tihub.
Nad on rääkinud naisega, kes ei mäletanud, kuidas ta järjekordse joomahoo ajal detsembrikuiselt külmas puukuuris tüdruku sünnitas. Nad on kohtunud õdedepaariga, kes olid valmis ükskõik milleks, et alkohoolikust kasuisa ahistamisest pääseda.
Nad on näinud vineertahvlitest kokku klopsitud koera-kuuti, kuhu ema oli pannud elama oma lasteaiaealise poja. Nad ei unusta, mida peegeldavad lastekodusse sattuvate poiste ja tüdrukute silmad - hirmu, viha, üksildust ning lootusetust.
Vaid üks leidlaps
"Peod ja alkohol on vanematele oma lastest kallimad," võtab Valga lastekodu juhataja Marika Drenkhan kurblooluse nappide sõnadega kokku. Tema sõnul on sellised pered sageli paljulapselised ning nende kõigi võimalus üksinda koju jäetult eluohtlikku olukorda sattuda on ülisuur.
"Kõikidel, kes lastekodusse toodi, oli probleemirohke minevik," nendib ema alkoholismi tõttu 9aastase tüdrukuna asenduskodusse pandud Kristiina Õis, kellest on tänaseks sirgunud täiskasvanud naine. "Terve psüühikaga lapsi oli vähe. Enamik oli läbi elanud midagi minu elu sarnast, kuid leidus ka palju hullemaid taustu. Mäletan näiteks tüdrukut, kes rääkis, et teda oli kodus korduvalt vägistatud."
Sõna otseses mõttes leidlapsi, kelle sekka arvati esiti ka ülemöödunud nädalal Tallinnast leitud pisitüdruk, tuleb Eesti praktikas aga ülimalt harva ette.
Isegi mitmekümneaastase staažiga lastekodutöötajad ei suuda meenutada ainsatki sarnast juhtumit. 20 aastat Valga lastekodus töötanud Marika Drenkhan teab siiski rääkida neile toodud imikust, kes oli jäetud ühe maja koridori aknalauale.
Ka pensionär Silvi Kübbar, kes töötas Elva väikelastekodus kaugel Nõukogude ajal, mil kasvandikud kandsid ühesuguseid halle mantleid ja näotuid flanellkitleid, ei mäleta ühtegi leidlast. See-eest jõudis toona asenduskodusse küllaltki palju vastsündinuid, kelle emad õppisid ülikoolis, samuti puuetega lapsi.
"Kui naine vanasti puudega lapse sünnitas, tegi jaoskonnaarst tema kallal niikaua selgitustööd, kuni ema imikust loobus," meenutab Silvi Kübbar. "Haigeid lapsi ei tohtinud meie riigis ju eksisteerida."
Vanemad vajavad abi
Sarnaselt leidlastega kuuluvad ka orvud pigem muinasjutuvaramusse kui pärisellu ning neid on igas lastekodus vaid mõni üksik. Sünnitusmajadeski loobutakse beebist harva - reeglina jõuavad lapsed kodus liigagi palju halba näha, enne kui nad asenduskoju satuvad.
"Sotsiaaltöötajad võiksid laste kodust ära võtmisel olla resoluutsemad," nendib Kuressaare väikelastekodu juhataja Ene Amos. "Sageli läheb laste olukord ikka väga hapuks ja nad jõuavad meile alles teismelisena."
Samas ei tõtta Haiba lastekodu endine juhataja Sigrid Petoffer vanemaid, kelle juures on lapsed pidanud ohtralt kannatusi kogema, siiski hukka mõistma, vaid püüab neid mõista. Petofferi kinnitusel oleks mõnda sellistest peredest saanud kindlasti aidata ja nende järeltulijaid asenduskodust päästa, kui kohalik omavalitsus oleks õigel ajal karmikäeliselt sekkunud.
"Soomes ja Rootsis hakkab kohe suur meeskond tegutsema, kui tuleb signaal, et mõnes peres esineb probleeme," tõdeb Sigrid Petoffer. "Meil sellist mõnusat koostööd pole. Viiakse läbi küll ühekordseid projekte ja koolitusi, aga süsteemset tööd peredega ei ole."
Petofferi hinnangul pole selle puudujäägi põhjuseks mitte kehvad sotsiaaltöötajad, vaid nende äärmiselt napp hulk. Neil vähestel, kes omavalitsustes töötavad, ei jätku lihtsalt aega ega jaksu kõigi muredega tegelemiseks. Asenduskodusse viidud laste ema ja isa ei aita keegi ning nende elujärg muutub üksi jäädes tavaliselt veelgi halvemaks.
"Neil pole tööd, nad ei suuda üüri maksta, jäävad kodust ilma," kirjeldab Sigrid Petoffer paratamatut allakäiku. "Ümberkaudsed elanikud materdavad neid pärast laste asenduskodusse viimist järjest rohkem mudasse, ehkki see, et inimesed on alkohoolikud, ei tähenda seda, et neil pole tundeid. Nende allakäik on maksimaalne - lõpuks külmuvad nad surnuks, saavad tõsiseid tervisekahjustusi, satuvad vanglasse või hooldekodusse."
Lapsendamise ootel
Mullu lisandus lastekodudesse 178 poissi ja tüdrukut ning praegu elab Eesti ligi 40 asenduskodus umbes 1500 last. Eestkostepere leidnud lapsi on umbes sama palju ning hooldusperedes elavaid lapsi pisut üle 450. Uue pärispere leiab endale igal aastal sadakond poissi-tüdrukut - neist kaks kolmandikku lapsendatakse Eestisse ja ülejäänud kolivad vastsete vanemate juurde välismaale.
Kasvandikega tegelevad inimesed näeksid meelsasti, et võimalikult palju lapsi leiaks endale uued vanemad ja kodu, kus neist tõeliselt hoolitakse. Ka pered paistavad selleks valmis olevat, sest mõnes omavalitsuses on lapsendada soovijate nimekiri veninud üsna pikaks. Asenduskodude hoolealusedki unistavad kodusoojusest. Miks asjast huvitatud pooled siis ikka veel lahus on?
Üks lihtne põhjus peitub selles, et kui kohus arvab, et vanemad suudavad end parandada, võetakse neilt ära kasvatuslikud, mitte aga vanemlikud õigused. Sel juhul püsib lootus, et laps saab mingil hetkel nende juurde naasta ning kuigi ta on paigutatud lastekodusse, pole tema adopteerimine võimalik.
Keerukaks võib osutuda ka õdede-vendade saatus, sest ühe pere lapsi üldjuhul ei lahutata, ent vähesed pered on valmis võtma oma katuse alla korraga kaht või veel suuremat hulka poisse-tüdrukuid. Samuti eelistavad lapsendajad päris pisikesi ja täiesti terveid mudilasi, ehkki see tendents näitab viimasel ajal murenemise märke.
Nii rõõmustab Narva-Jõesuu lastekodu juhataja Erika Tambi selle üle, et nende majast adopteeriti korraga nii 12aastane poiss kui temast viis aastat vanem vend. Marika Drenkhan seevastu kinnitab, et allergia ja teised kergemad tõved pole enam takistuseks, tähtis on eelkõige see, et lapsel pole rasket puuet. See ei tähenda aga, et tõsiste terviseprobleemide ja arenguhäiretega lastel vähimatki lootust pole - nemad leiavad sageli uue kodu piiri taga, peamiselt Soomes ja Rootsis.
"Viimasel ajal on hakatud lapsendama eelkõige seetõttu, et kedagi aidata," tõdeb lapsendamise toetamise kaudu vanemliku hoolitsuseta laste abistamisele pühendunud MTÜ Oma Pere juhatuse esimees Sigrid Petoffer. "Abielupaari oma järeltulijad on juba suured, aga pere majanduslik olukord on hea - mis võiks siis olla parem, kui ühele lapsele kodu kinkida!"
Peretüübid
Lastekodu ehk asenduskodu - laps võib seal elada kuni 18aastaseks saamiseni või päevases õppevormis õpingute lõpetamiseni, samuti kutse- või kõrghariduse omandamiseni.
Eestkostepere - eestkostja kasvatab last kuni tema 18aastaseks saamiseni ja on seni tema seaduslik esindaja. Lapse sünnitunnistusele jäävad lapse vanemate andmed.
Kasupere ehk hoolduspere - laps on peres hooldamisel lepinguga. Perel pole lapse seadusliku esindaja õigusi, otsuseid teeb kohalik omavalitsus.
Tugipere - laps elab seal hooti ja ajutiselt, näiteks nädalavahetustel ja koolivaheaegadel. Alla 3aastast last tugiperre anda ei tohi.
Adoptiivpere ehk lapsendaja pere - lapse ning lapsendaja vahel kehtivad kõik vanema ja lapse vahelised õigused ja kohustused.
