Pidu algab koorilaulu tunnist
Kõikide meie uhkete laulupidude taga on musta töö tegijad – tavalised põhikoolide ja gümnaasiumide lauluõpetajad. Nende põhitöö on muusikatunnid, mida põhikoolis saab olla maksimaalselt 14.
Koorilaulutunnid nende kõrval on sageli kirjas ringitundidena. Lisaks sellele, et ringitunnid on odavamad, oleneb see koolist, kas nende eest arvestatakse õpetajatele puhkuseraha või mitte.
Ringitunnid võtavad õpetajalt sama palju energiat kui muud tunnid. Usun, et iga lauluõpetaja valmistab koorilaulutunde ette sama kaua ja põhjalikult kui muusikatundegi. Tulemus saab tulla vaid siis, kui õpetaja sisemiselt põleb ja väliselt särab, ka siis, kui tervis käest ja tuju kehv.
Igas kooris on lapsi, kes ühel hetkel otsustavad – enam ma kooris ei käi, ja ikka tuleb selgitada, et kui ta on sügisel võtnud endale kohustuse, peab seda täitma vähemalt kevadeni.
Lisaks sellele on koorilaulutunnid päeva lõpus. Iga õpetaja teab, kui suur on vahe, kas anda esimesi või viimaseid tunde, ja kui väsinud on lapsed 7.–8. tunniks.
Viimaste tundide häda on seegi, et tavaliselt on samal ajal juba kolleegide konsultatsiooniajad. Kui aineõpetaja küsib: vali, kas tuled järele vastama või saad kahe, läheb laps järele vastama. Ka kooritunnist.
Samas ei saa ükski kooli pidu ja tähtpäev läbi koori või vähemalt ansamblita. Olgu siis tegu esimese koolipäeva, jõulupeo, kevadkontserdi või lõpuaktusega. Laulu aga ei õpi selgeks üleöö.
Vald peaks olema uhke, kui tal on laulukoorid
Kui mitte muul ajal, siis laulupidudel on kõik vallad pildil. Laulupidu kantakse üle televisioonis, seda pildistatakse ja filmitakse. Ja kodus telerite ees otsivad inimesed ikka oma valda, oma tuttavaid.
Muusikaõpetajate-koorijuhtide tööd tunnustatakse aga igas vallas erinevalt. Näiteks Ridala vald maksis mõni aasta tagasi oma laulupeolistele päevaraha. Kui vald midagi niisugust teeb, näeb ka laps, et tema laulmine on tähtis. Türi vald kutsus tänavu kooride juhid pidulikule lõunasöögile ja kinkis rahvuslikus stiilis kotikesed.
Väga tänuväärne on, kui vallad toetavad oma koorile uute rahvariiete muretsemist. Olen käinud rohkem kui kümnel suurel peol ning märganud ka seda, et kaamerasilma ette jäävad kõige ilusamates ja erksamates rahvariietes lauljad-tantsijad.
Aga tähtis pole mitte ainult rahaline tunnustamine. Ka valla huvi selle vastu, kuidas kooril läheb, kaasaelamine laulupeol, lihtsalt tervitus või hea sõna on väärt.
Selles suhtes oleneb väga palju omavalitsusest. Ma isegi ei ütleks, et omavalitsuse rahakotist, vaid omavalitsuse suhtumisest.
2006. aastal hakati laulu- ja tantsupeo kollektiividele maksma tegevustoetust.
Kuigi summa iga aastaga väheneb, on sellest ikkagi abi. Rahvariideid selle eest küll ei saa, aga saab korraldada oma koorile reisi või laagri, tellida bussi vms. See hoiab maakohtade koore
välja suremast.
Olen 32 aastat olnud lauluõpetaja ning näinud selle aja jooksul väga palju andekaid lapsi. Osa nende hulgast on muusikamaailmas praegu tuntud nimed, teist sama palju aga ainult võiksid olla. Sest ole sa nii andekas kui tahes, kui pole kodu toetust, ei tule sust mitte
keegi.
Kodu toetuseta ei tee midagi
Aastatega on ka väärtushinnangud paigast nihkunud. Vanema valida on, kas anda lapsele raha reisimiseks ja teatrisse-kontserdile minekuks või kulutada see asjadele. Järjest rohkem valitakse teine variant, tarbimine on ikka väga valdav.
Tänapäeval on, eriti maakoolides, palju selliseid lapsi, kelle vanemad eri põhjustel ei saa neile võimaldada reisimist, teatriskäimist vms.
Sellistele lastele on ka kolmeks päevaks Tallinna minek lausa suursündmus. Esialgu võib neile laulupeo suurim elamus olla see, et käidi koos kinos “Jääaja” kolmandat osa vaatamas, aga usun, et mõne nädalaga loksuvad emotsioonid paika ning nende hulgast settib välja ikkagi laulupidu.
Alati naudin laulupeo rongkäigus marssides seda, kui näen oma õpilaste vanemaid tee ääres meile lehvitamas ja tervitusi hüüdmas. See on vähim, mida oma laste toetamiseks teha saame.
