Halli kardinali lahkumine
President Rüütli aegse Kadrioru halli kardinali Tarmo Männi lahkumine Rahvaliidust ja ühinemine Reformierakonnaga eelmise nädala lõpul šokeeris mitte üksnes avalikkust, vaid ka mehe paljusid endisi aatekaaslasi.
Endise rahandusministri Aivar Sõerdi liitumine Tarmo Männiga andis asjale vaid kaalu juurde.
“Mis on reeturi palk,” kiristasid ühed hambaid.
“Ülejooksikud ei ole eesti rahva hulgas kunagi populaarsed olnud,” tõdesid teised.
Kolmandad tähendasid elutargalt, et kui juba juhtivad ohvitserid laevalt lahkuvad, ei saa aluse põhjaminek enam kaugel olla. See on omakorda aga signaal allohvitseridele ja madrustele, et viimane aeg oleks ka ise uus alus leida.
Neljandad ohkasid – kahju, kui ainus maapartei peaks pildilt kaduma.
Uue aluse nimi
Uue aluse nimigi oli teada. Mis siis muu kui Sotsiaaldemokraatlik Erakond.
“Iga inimene, kes natukenegi rehkendada mõistab, saab aru, et asi on väga hapu,” tunnistab sotsidega ühinemise eestkõneleja Jaanus Marrandi. Marrandil pole juba ammu illusioone: “Täna on 99,99 protsendi kindlusega selge, et Rahvaliit ei ületa Riigikogu valimistel künnist. Kaksteist valimisringkonda, Tallinn kolmandiku häältega sealhulgas. Meil ei ole sinna mitte kedagi panna,” tunnistab ta.
Sotsidega ühinemise pooldajad vaevad kahte võimalust.
Esimese järgi liituks ligi 10 000 liikmega erakond endast enam kui kaks korda tillema Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga in corpore.
Teise võimalusena nähakse, et alustatakse miinimumvariandist, mille sisu on see, et paarkümmend eredamat rahvaliitlast hakkavad tuleva aasta Riigikogu valimistel maakondades sotside nimekirjades kandideerima. Selle mõtte ütles vahetult enne vabariigi aastapäeva Kuimetsas toimunud Rahvaliidu aktiivil välja Jaak Allik, teine sotsidega ühinemise innukas eestkõneleja.
Rahvaliidu raudvara Tiit Tammsaar mullusügisestel kohalikel valimistel nii juba tegigi. Tammsaar oli sotside esinumber Rapla vallas.
“Kahju, et enam ei saa valimisliite teha,” ohkab Tammsaar. “Valimisliidu variant oleks kõige parem.”
Kes ikkagi on reetur?
“Kas ei ole kummaline, et reetmisest kõnelevad inimesed, kes seda ise kas presidendivalimistel või eelnevalt ühest erakonnast teise üle joostes on teinud,” imestab Tarmo Mänd.
Mees viitab oma endistele erakonnakaaslastele, kes presidendivalimiste ajal mitte Arnold Rüütli, vaid hoopis tema sotsist konkurendi Toomas Hendrik Ilvese poolt hääletasid.
Tollest ajast peale vaatab Mänd sotsidega ühinemise jutule veidi teise pilguga. “Reetmiseks võiks minu käitumist pidada vaid juhul, kui praeguse Rahvaliidu näol oleks tegemist sama erakonnaga, kuhu ma 2001. aastal astusin.”
“Maainimene ei ole sots,” väitis Mänd juba tükk aega tagasi. “Sotsiaaldemokraadid on sulaste ja töölisklassi partei, mis ei tugine omandi- vaid töövõtusuhetele.”
Viimasel ajal tundis Mänd, et koduerakonnas läheb tema jutt kurtidele kõrvadele. Kuigi peaminister Andrus Ansip kutsus neid valitsusse, sinna ei mindud. Viimase asjana visati hoopis aseesimees Ingvar Tšižikov, kes uut hingamist lubas, erakonnast välja.
“Ma ei tahtnud selle protsessiga kaasa minna,” lõpetab Mänd. “Lahkuda oleks tulnud niikuinii.”
Mänd viitab, et sotsidega ühinemise järel lahkuvad Rahvaliidust selle tõelised alustalad.
Pada keeb mühinal
“Ma ei kommenteeri midagi,” on kurnavatesse korruptsiooniprotsessidesse mässitud Villu Reiljan tavatult napisõnaline. “Las juhtkond kommenteerib,” tõdeb Rahvaliidu hiilgeaegade karismaatiline juht. “Mina ei taha oma südamevalu rahva ette laotada.”
Temast võib aru saada. Oli ju Reiljan too mees, kes Männist president Rüütli kantselei ülema tegi, Sõerdi aga rahandusministri kohale pani.
“Väga paljud meie erakonna liikmed näevad ühe võimalusena, et meie ja sotside näol tekib uus poliitiline jõud,” ütleb Rahvaliidu esimees Karel Rüütli.
Kuid ühinemine peab toimuma üksnes võrdsetel ja pariteetsetel alustel ning seejuures moodustatakse uus erakond, deklareerib Rahvaliidu juht.
Selle erakonna nimi ei ole Rüütli sõnul enam ei Sotsiaaldemokraatlik Erakond ega Rahvaliit. Millist nime uus erakond kandma hakkab, pole tema sõnul veel arutatud. Seni on asi vaid ideede tasandil.
Esmaspäevaõhtusesse “Aktuaalsesse kaamerasse” kutsuti volikogus toimunud arutelu kommenteerima siiski mitte erakonna juht Karel Rüütli, vaid sotsidega liitumise eestkõneleja Jaanus Marrandi, üks 70-liikmelise volikogu lihtliikmetest.
“Pada keeb nii, et lase olla,” tunnistab pealinnast kaugel asuva valla rahvaliitlasest vanem. “Kosilasi käib meil viimasel ajal palju. Üks teeb vaikselt ettepanekuid ja teine vihjeid. Aga maakonna juht helistab ja noomib: vaata et sa kusagile ei lähe!”
Vallavanem on kurb, kui tema erakond poliitiliselt kaardilt minema pühitakse.
Aivar Sõerd, Viimsi volikogu liige
Fakt, et Rahvaliit suundub üha enam sotsiaaldemokraatidega koostöötamise suunas kuni nendega liitumiseni välja, on vääramatu. Räägitakse küll, et Rahvaliidul puudub selge orientatsioon, aga minu hinnangul on võetud selge suund senisest laiemale koostööle tsentrist vasakul asuvate erakondadega.
Rahvaliidu juhtide retoorikas kohtab üha sagedamini vastandumist Eestis seni rakendatud majandus- ja rahanduspoliitikale. On üha selgemalt välja öeldud, et need majanduspoliitilised ideed, mille järgi on meie riiki peaaegu kogu taasiseseisvusaja jooksul juhitud, on ennast täielikult ammendanud.
Julgen kahelda. Loomulikult esitab majanduskeskkond uusi väljakutseid ja kindlasti vajab ka maksukeskkond kaasajastamist, aga sisuline vastandumine tähendab soovi pöörata seni kehtinud maksusüsteem ümber ja kaugeneda konservatiivsest eelarvepoliitikast.
Seesama konservatiivne eelarvepoliitika, kasvuaastatel võetud suund eelarve ülejäägi saavutamisele ja reservide kogumine headel aegadel on praeguses majanduslanguses meie suuremaid tugevusi. Seni Eestis rakendatud lihtne ja investoritele arusaadav maksusüsteem oma suhteliselt madalate maksumäärade, laia maksubaasi ja väheste eranditega on end õigustanud.
Selle põhimõtteline ümberpööramine tähendab kaasaegse maksusüsteemiga raskesti sobivate luksuskaupade ja kapitalimaksude sisseviimist, kohalike müügimaksude rakendamist, arvukaid maksuerandeid käibemaksusüsteemis ning proportsionaalse tulumaksusüsteemi muutmist astmeliseks.
Eelarvepoliitikas tähendaks suunamuudatus riigile üle jõu käivate kohustuste võtmist ja eelarvedefitsiidi süvenemist, laenukoormuse kasvu ning eurotsooniga liitumise edasilükkumist teadmata tulevikku.
Oma rahandusministri kogemuse ja maailmavaateliste arusaamadega ei saa ma selliste arengute ja poliitiliste suundumistega ühineda. Pidin otsustama ühineda erakonnaga, kes seisab tervest mõistusest lähtuvate otsuste ja valikute eest nii riigis kui kohalikul tasandil. Tugeval alusel seisev riigi rahandus on garantii, et ka kohalike omavalitsuste tulubaas oleks stabiilne ja jätkusuutlik.
Loodan, et saan Rahvaliidust lahkudes anda parema panuse jätkusuutliku riigi rahandus- ja eelarvepoliitika kujundamisel ning omavalitsusvaldkonna arendamisel.
