Kanad vajavad kaitset mitte ainult rebaste, vaid ka toonekurgede eest
Oma kogemusest kanu lõunasöögiks ihkavate röövloomadega kirjutab kanakasvataja Piret Purru-Lemetti hiljuti Maalehe Raamatu poolt välja antud raamatus „Fabergé munad. Igaühest võib saada kanakasvataja“.
Mul on oma kanadega sedavõrd vedanud, et mingeid tõsiseid terviseprobleeme (nüüd tuleb küll kolm korda üle vasaku õla sülitada ja igaks juhuks ka vastu puitu koputada) pole minu kanalas ette tulnud.
Röövloomadega ei ole asjad samas nii muretult laabunud. Rebane hakkas kanu väga nahaalselt külastama ja tegi üksjagu kahju, seega ehitasime kanadele umbes 0,2 ha suuruse jooksuaia piirdeks 1,6 meetri kõrguse võrkaia. Lootsin, et nüüd on probleem lahendatud. Ühel udusel õhtul kanala luuki kinni panema minnes nägin, kuidas tara metsapoolseimas nurgas mingi loom osavalt üle aia ronib. Esimese hooga ei pööranud ma sellele tähelepanu, arvates, et ju on mõne naabri kass rändel. Looma tähelepanelikumalt silmitsema jäädes hakkas mulle tunduma, et kassi jaoks on tema saba liiga pikk ja kohev. Jäin ootama ja vaatama. Kuna seisin temast allatuult, ei pööranud loom mulle tähelepanu, vaid lonkis rahulikult kanala suunas. Selleks ajaks oli mulle juba selgeks saanud, et tegemist on rebasega. Loom jõudis minust ehk kahekümne meetri kaugusele, kui ma kõvemat häält tegin. Selle asemel et minema putkata, istus rebane maha ja jäi mind vaatama. Lõin jalaga vastu maad. Rebane ei teinud väljagi. Liigutama hakkas ta alles siis, kui ämbri tema suunas viskasin. Ka siis ei teinud ta ühtegi jooksusammu, vaid loivas aegamööda, üle õla tagasi vaadates — nagu lootes, et ma minema lähen — võrkaiani, ronis osavalt aiaservale ja kadus teisel pool aeda voogavasse karjamaaheina.
Meie järgmine kohtumine kujunes oluliselt dramaatilisemaks. Tulin ühel vihmasel päeval linnast. Sõitsin autoga väravast sisse, nagu ikka, ja märkasin autost väljudes, et koerad hauguvad valjusti ning ärritatult, meie kanakarja kukk Pets aga karjub meeleheitlikult. Viskasin kotid maha ja tormasin kanaaia poole. Rebane lohistas parasjagu ühte kana aiaserva poole. Mind nähes ei teinud rebane katsetki kana lahti lasta, vaid jätkas teekonda pääsemise poole kiiremas tempos. Kui ma aiavärava lõpuks lahti sain ja kanaaeda sööstsin, jäi rebane hetkeks seisma, laskis kana — kelle kõri oli juba läbi näritud — lahti, näitas mulle sisistades hambaid ja sööstis üle aia minema. Aiaservas vedeles veel kaks kanakorjust.
Ajasin alles jäänud kanad lauta, istusin uuesti autosse ja sõitsin Konekesko poodi elektrikarjust ostma. Selleks ajaks, kui ma tagasi jõudsin, oli rebane kanakorjused minema toimetanud. Järgmine päev oli meesperel sisustatud elektrikarjuse paigaldamisega. Kanad istusid seni turvaliselt laudas.
Pärast elektrikarjuse hankimist rebase ründed lõppesid. Elektrikarjuse efekti kinnitab ka tõsiasi, et terve talve käivad rebased öösiti aia risti-põiki läbi — koerad magavad toas ja jäljed on lumel hästi näha –, ainult kanaaias ei ole mitte ühtki rebasejälge. Mis siis, et elektrikarjusest on talveks vool hoopiski välja lülitatud.
Kuid rebased pole mitte ainsad kes kanu lõunasöögiks ihkavad. Ka toonekurg võib tibusid ja väiksemaid kanu oma noka vahele ihaldada.
Meie noorkanad elavad suvel eraldi aiaga majakeses. Ühe lõunapausi ajal jalutasin, nagu ikka, joogi- ja söögiämbriga läbi köögiviljaaia linde talitama. Ümber aidanurga keerates nägin kanamaja juures toonekurge, kes ümbrust täielikult unustades nokka läbi võre toppis ja hirmunud linde tabada püüdis. Õnneks jätkus noil oidu kure noka eest kõrvale hoida. Kurg igatahes oli nii ametis, et märkas minu saabumist alles siis, kui ma tal peaaegu selja taga olin. Siis lendas ta aida katusele ja plagistas sealt nördinult nokka.
Ähvardasin kure rendilepingu lõpetada — nad elavad nimelt meie eesaias spetsiaalselt paigaldatud alusele rajatud pesas — ja paistab, et ähvardus mõjus. Kanu torkimas ma teda igatahes rohkem ei märganud. „Kättemaksuks“ õpetas kurg lennuharjutusi tegevad pojad majakatusel vahepeatust tegema. Hinge tõmmates ja järgmisesse vahepeatusesse — lauda katusele — lennuks valmistudes avastasid kurepojad peagi, kui tore on mööda plekk-katust hirmsa klobina saatel edasi-tagasi jalutada. Lennuharjutused algasid niipea, kui valgeks läks, teisisõnu kell neli hommikul — umbes kaks-kolm nädalat ehmatas mind igal hommikul unest üles kohutav plekikolin. Laupäevad-pühapäevad kaasa arvatud.
Raamatut „Fabergé munad. Igaühest võib saada kanakasvataja“ saab osta raamatukauplustest või tellida veebist.
