Pisiasi ja kingitus

Meie päevad on täis pisikesi asju. Iga sekundit täidab pisiasi, mille saatel see möödub. Pisiasjade omadus on olla pisike, jättes endast tillukesi jälgi, kuid mõned pisiasjad saavad ka suureks ja muutuvad tähtsaks, teinekord lausa oluliseks.

Esialgu on need justkui tähtsad pisiasjad, mis hakkavad tasapisi kosuma, kuni täidavad me aega juba nii, et neist suured asjad saavad.

Sajab esimene lumi. Eriti külm veel ei ole ja nagu ikka talve hakul, valmistab esimene lumi silmale rõõmu justkui kingitus, mida pikisilmi oodatud. Hiljem lumega harjutakse ja mida tavalisemaks see saab, seda vähem ka rõõmustab. Juhtunud ju sedagi, et pooled aasta kaheteistkümnest kuust on meie aladel lumised, st talvised. Lumehelbed ise on pisikesed kui pisiasjad, kuid neid on väga palju ja maapinnale jõudes liituvad nad peagi ühtlaselt suureks lumevaibaks. Väikestest saab suur, kuid võta nüüd kinni, missugusest lumehelbest suur lumehulk kõige rohkem oleneb. Võib-olla oli see lumi kogu aeg suur, aga me ei näinud seda. Märkasime lund esmalt maapinnale langevate väikeste valgete helvestena, teadmata, mismoodi sellega enne kusagil üleval oli. Loodus on inimest paljuski õpetanud, ka selles, et palju korraga ei ole hea - selleks ei olda lihtsalt kohe valmis, kuid vähehaaval, pisikeste osade kaupa, on sageli vastuvõetav ja leiab leppimist ...

Kui palju on selliseid kingitusi, mida pikisilmi oodatakse? Kindlasti on igaühel salasoove, millest paljud jäävadki unistuseks, samas on ka selliseid kingitusi, millest väga kaua rõõmu ei tunne. Kingituse väärtus ongi täpselt see, mis väljendub kinkija ja kingituse saaja rõõmus. Küllap läbi aegade on inimesed ikka teistele kingitusi teinud, kuid jõulukingitusi seostatakse ühe pühakuga, kelle algatus on tähendanud sootuks midagi muud kui lihtsalt kinkimine.

Neljanda sajandi alguses (270 - 6. detsember 343) elas Väike-Aasias Myra linnas piiskop Saint Nicolaus. Ta olnud suur heategija - neitsite ja laste kaitsja -, kes neile jõuluajal kingitusi jagas. Veel teinud ta heategusid meremeestele, vangidele, kaupmeestele ja pagaritele. Legend räägib, et ühel vaesel mehe oli kolm tütart, keda ta kaasavara puudumise tõttu mehele ei saanud panna. Selle üle kaeveldes, kuid vaevatud olukorrast sunnituna, pidi vaene mees oma tütred raske südamega lõbumajja saatma. Nicolaus, kes asjast kuulis, viskas kolmel järjestikusel ööl aknast sisse kolm kuldmünti, mis tütarde ahju ääres kuivavatesse sukkadesse poetusid.

Tookord päästis kingitus vaese mehe tütred, millest välja kujunenud jõulukombe järgi tänini lapsed oma sokkesusse aknalauale kingitust ootama sätivad. Tollest salapärasest heategijast sai aja möödudes päkapikk, pühakuks kuulutatud Saint Nicolaus ise kehastus aga Santa Clausiks, keda tunneme Jõuluvanana. Tema toob kingitusi ka täiskasvanuile, loomulikult kõiki kaasaegseid üldtuntud kommertskombeid järgides. Teame, et oma punase kuue sai ta Coca-Colalt, punase nina suhtes vist nii täpselt ei teagi...

Kaupmehed ja pagarid on alati usinasti jõuludele kaasa aidanud, küll rohkesti piparkooke ja jõulupõrsaid pakkudes ning igasugu muu krempliga äritsedes. Meremehed, kui vähegi võimalik, lubatakse jõuludeks maale ja küllap ka vangide vastu ollakse leebem - headest tegudest õhkub kodust soojust ja sooja pakkumist. Jätkugu ikka sellist suuremeelsust ka nn soojapoodnikele.

Jõuluaeg seostub heategudega. Palju on kirjutatud talvemuinasjutte, mis kõik lõppevad õnnelikult, sageli suurimalegi kurjusele andestades. Inimesel on heateo ees usku, sest see mis rõõmu valmistab, tähendab tavaliselt leppimist ja rahu. Mõelgem, võib-olla on sullegi kõige ilusam kingitus see rõõm, mida ise head tehes tunned, või hoopis midagi sellist, mida meile poest ei müüda, kotti panna ja katsuda ka ei saa. Kingitus võib koosneda paljudest pisiasjadest, mis kellelgi aasta jooksul korda saadetud ning mille kokkuvõtmist jõuluaegu kena nautida. Sageli võib suur kingitus olla seegi, mis kellegi teise jaoks täiesti tavaline asi, kuid tähtis ei peagi olema asi ise vaid ikka rõõm selle üle.

Lastekirjanik Samuel Maršak kirjutas muinasjutu vaeslapsest, kelle kuri võõrasema südatalvel metsa lumikellukesi otsima saatis. Läbi pimeduse jõudis ta lõkke ümber istuvate veidrate meesteni, kes vaatamata ebasobivale ajale vaeslast omamoodi aitasid. Need imelikud mehed olid 12 kuud ja iga nende heategu igapäevaselt tavaline pisiasi, sest üks kalendrikuu saab anda ju üksnes seda, mis tema juurde kuulub. Heategijad valmistasid vaeslapsele rõõmu ja julgust kurjuse ees, sest küsimus polnud mitte lumikellukestes ega seentes, vaid abistamises eneses, vaatamata, et olid aasta jooksul seda kõike juba niigi pakkunud. Rahulolematud ei jaga rõõmu, sest see jääb neile kaugeks ja ega ükskõiksedki oska rõõmust lugu pidada. Kas südatalvel võib ka ühest Eesti väikelinnast saada ühtäkki vaeslaps, nagu muinasjutus "Kasteist kuud", kelle keegi kuri saadab metsa südasuvist sooja otsima? Kui suureks siis aga saaks üks pisiasi, kui noodsamad "kasteist kuud" tema talvisesse tuppa suvist sooja jagaksidki ...