Minu mälestised II
Eessõna järg
Pärnu gümnaasiumis omandatud klassilise hariduse alglõimed püsivad autori hinges ärkamisaja meeleolude kõrval, moodustades tema hingelaadi raudvara; see põhimaa saab hiljemini lugemise ja pikemaajalise Ameerika Ühendriikides viibimise ja autori karktri omaduste tõttu tugevat lisaainet anglo-saksi jaatavast elusuhtumisest, mida ei suuda muuta hiljemad eluraskused. Käesolevate mälestiste lugejale selgub ka, et selle autori intellekt jne. ei ole saanud mingisuguseid tugevamaid tõukeid moodsa literatuuri rikkalikkudest varaaitadest, samuti ei leidu seal ka mitte elemente moodsa elukäsituse keerdkäikudest, ta on jäänud teatud mõttes oma aja ja enesepäraseks inimeseks. Tema elukäsitus on lihtne ja sümpaatne, puudub närvilikkus, tigedus, sapp ja pessimism, elu on vaadeldud vahenditult optimistlikult; igalt poolt hõõgub vastu otsekohene meeleolu, vitaalne suhtumine kaasinimestesse, mille juures huumor enese ja teiste suhtes on ikka enam kui lubatud ja just sellega on ta nii lähidalt sugulane anglo-saksi ilmaga. Selles tohikski olla käesolevate mälestiste eriline võluvus ning kaasakiskuvus ja just selles peitub see vahenditu värvirikas suhtumine meie moodsale Eestile eelnenud lähema mineviku Eestisse ja just see asjaolu on võimaldanud autorile üht väikest osa meie lähema mineviku Eestist esile manada nii ilmeka ja loomutruu tõsiasjana, millega ei või mitte valmis saada moodsast kultuurist läbiimbunud resoneeriv intellekt, mis meie lähema mineviku kirjeldamisel heterogeense elemendi sisse viib ja sellega seda teatud mõttes vääristab. Uurijale on meie lähema mineviku zhaanr nii edasi antuna üsna väärtuslikuks lisaks, mida ta kasulikult võib tarvitada kui usutavat tõsiasja.
Ärgu siis mindagu käesoleva autori mälestistelt enam otsima kui seal tõeliselt anda on tahetud, ärgu seal püütagu leida hinnangut, vaid fakti ennast. Ja olgu käesolev mälestiste kogu kannustajaks, et meie memuaarikirjandus tugevasti rikastuks meie mineviku ja oleviku kui fakti edasiandmisel, millest loovale uurimistööle hoopis suurem kasu kui ilmaaegsest vildakust resoneerimisest.
Käesolev memuaaride kogu ei ilmu ju muidugi mitte ainult selleks, et rikastada uurijaile tarvilikku allikmaterjalide kogu meie lähemast minevikust, vaid ka selleks, et pakkuda lihtsat, arusaadavat lugemisvara laiadele hulkadele, mis oma positiivse elusuhtumise tõttu mõjub elujaatavalt ja värskendavalt.
