Saarde. Kihelkond vanal Liivimaal II
Kõige vanem, Juuli, oli kõige ilusam ja elavam. Vene okupatsiooni ajal sõja algul abiellus ta vaikselt ja peaaegu märkamatult ühe vene sõduriga ning elas temaga oma vanemate kitsukeses korteris edasi. Nende voodi oli tagatoas sirmi taga. Väimees Bogdan oli vaikne ja rahulik mees, kes vana Soppi töödel aitas ja talle sõjas langenud poeg Ernitsat asendas.
Paremal pool oli meie kutsari Jaan Todo korter, kes siin oma naise ja tütar Idaga elas. Esimeses ruumis asus uksest vasakul lahtise tulekoldega pliit, akna ees aga siinkandis nii väga armastatud mirdipott ja höövlipink. Teises toas olid pererahva voodid. Esimene, st suurem tuba oli meie lastele hästi tuttav, kuna me käisime siin tihti, kuigi meie vanemad meid manitsesid, et me inimesi ei tülitaks. Selleks tõmbejõuks oli tegelikult vana Kirsti, kes elas selles toas kapi ja eesriidega eraldatud nurgas. Me kõik armastasime teda väga ja seetõttu käisime tal tihti külas.
Kirsti, kelle perekonnanime ja vanust keegi ei teadnud, oli umbes 50-60-aastane naine, kes oli invaliid. Tal ei olnud jalgu ja kogu elu käis, õigemini roomas põlvedel, mis olid ümmarguste polsterdatud nahkkottidega kaitstud. Inimesed rääkisid, et Kirsti ema olevat enne Kirsti sündi ühe öö põlvili olles põõsast tulekahju jälginud, mistõttu sündiski tema laps ilma jalgadeta.
Hämmastav ja imetlustvääriv oli see, kuidas Kirsti oma lühikeste jalatompudega liikus ja ka sellega hakkama sai, et mõnikord surnuaial käis. Ise ei hädaldanud ta kunagi, vaid oli ikka naeratav ja sõbralik. Pühapäeviti oli ta alati kirikus ja laulis kõiki salme peast. Laupäeviti ei puudunud ta kunagi õhtustelt palvustelt, mida meie isa oma ametiruumis pidas. Kui laulu viimane salm oli lauldud ja meieisa loetud, seisis Kirsti meie isa kõrval, särav pilk temale pööratud ja sosistas talle midagi. Mis tal oma hingekarjasele öelda oli, ei ole teada, aga ma näen ikka veel oma isa kannatlikult pead langetamas, Kirstit tähelepanelikult kuulamas ning kohalolijaid samaaegselt hardunult ootamas, kuni Kirsti vaikne monoloog oli lõppenud ja ta ruumist lahkus.
Meie, lapsed, armastasime Kirstit kogu südamest ja külastasime teda sageli. Me olime tema pool teretulnud ja ta kostitas meid võileibadega. Kirsti tehtud võileivad oma eriliselt kollase või- ja murulaugukattega, mida ta meile toimekalt ja ise omaette pomisedes pakkus, tundusid hulga maitsvamad kui kodus mõni kook või valge sai. Kui meil mõni mure oli, siis ei osanud sellest keegi muu kiiremini jagu saada kui vana Kirsti. Ta kuulas alati sõbralikult ja rääkis siis õrna ja lohutava häälega, mis kõigile rõõmu ja rahu tagasi andis. Ma ei ole teda kunagi rõhutuna ja pahas tujus näinud, kunagi ei puudutanud ta sõnagagi oma rasket saatust, vaid ülistas jumalat ja kõike elavat. Ta oli tõeliselt heasoovlik ja tark inimene, võib-olla tõeline jumalalaps, keda inimesed enesestmõistetava sõpruse ja armastusega kohtlesid.
Isegi valla must lammas - kellamees, kes väikest Kingu talu pidas ning peaaegu alati purjus oli ja enamasti viina järele lõhnas, tõmbas alati mütsi peast, kui ta Kirstit nägi ja tema sõbralikule tervitusele vastas. Noore mehena oli kellamees Vene-Jaapani sõjas käinud ja sellest peale viina küüsi sattunud. Ka meeldis talle kõike üle pakkuda. Tema enda jutu järgi olevat ta pastorile jutustanud, kuidas ta metsa ääres üht looma olevat kohanud, kes võimsate hüpetega temast mööda olevat kihutanud: „ ... ta kihutas ja kihutas, kõrvad jäigalt püsti...". „Kes see siis oli?" küsis pastor umbusklikult, mille peale kellamees vastas: „Noh, kes see ikka võis olla? Jänes, härra pastor, jänes!"
Eesti keeles kõlas see dramaatilisemalt: „Ja ta tulli ja tulli, kõrvat püzti pääs" - „Mis ta sis olli?" - „Nu jänesch, öpetaja herra, jänesch!"
Järgneb.
