Kevadisi ettevõtmisi kultuurivallas: Ida-Viru muuseumiarendajad käisid tööreisil Peterburis

Vaatamata keerulistele aegadele valla sisepoliitikas on Huvikeskuse rahval mõnegi kevadise toimetuse üle hoopis rõõmustada.

Nimelt õnnestus pärast pikki otsinguid ja läbirääkimisi avada uuesti tantsuringid nii Olginas kui Sinimäel. Olgina Rahvamaja idamaa tantsuga tegeleva rühma võttis üle Natalia Fišer ning Marianne Laineste avas eesti rahvatantsuga tegeleva naisrühma Olginas ning neiduderühma Sinimäel. Ühiseks unistuseks on siiski kord ka segarühma jagu tantsijaid kokku saada.

Märtsi lõpul osalesime ka koos muuseumitöö peaspetsialisti Ivika Maidrega Ida-Viru muuseumiarendajate tööreisil St Peterburgi. Kuna tegu ei olnud mitte turismi-, vaid ametireisiga, ootasin sellelt sõidult palju. Ja pean tunnistama, et sain isegi rohkem, kui oodata taipasin. Reisikava oli kokku pandud Peterburi koostööpartnerite abiga ning viis meid paikadesse, mis paari-päeva-turisti programmi tavaliselt ei kuulu: esimesel sõidupäeval Roerichi muuseum, optikamuuseum ning Jussupovi palee, teisel päeval aga Anna Ahmatova kortermuuseum, vee- (sisu poolest õigem oleks öelda „veetorustiku-" - et mitte öelda „kanalisatsiooni"-) muuseum, ning tagasiteel Gatšina loss.

Muuseumitöötajatena uurisime naabrite kogemusi, töömeetodeid ja tagatubasidki, saime kuhjaga uusi ideid ja teadmisi. Programmi kokkupanekut võib tõepoolest imetleda: kui esimene tööpäev lõppes Jussupovi palees, imetledes ühe perekonna valdusesse kuuluvaid teatri- ja kontserdisaale, kunstikogusid ja marmortreppe, siis järgmine hommik algas küsimusega Anna Ahmatova kipaka korteriukse ees: „Kas te arvate ära, milleks ehitati vannitubadele aknad? Aknad, mis avanesid... trepikotta?"

Ega vist kohe esimese hooga õige vastuse peale ei tulnudki. Anna Ahmatova traagilisest biograafiast ja loomingust teadsime ju üht-teist varemgi. Aga niivõrd mõjusalt läbitöötatud programm, mis viis osavõtjad otseteed stalinismiaja õuduste keskele, paneb vähemalt mind küll veel nädalaid hiljemgi teema üle aina uuesti ja uuesti järele mõtlema.

„Kes ei ole elanud vana korra ajal, ei tea, kui magus on elu," on öelnud Prantsuse revolutsiooni aegne poliitik Talleyrand. Vaevalt ta ette aimas, kui täpselt tema sõnad ka sada aastat hilisemat Venemaad iseloomustavad. Kui magus on ikkagi elu öise „troika" ootuses pakitud kohvritega, upitades iga uksekella helina järel lapsi vargsi vanniäärele külalisi piiluma?

On tervitatav, et tänapäeva Venemaal jätkub tahtmist ja julgust uurida ja ausalt arutleda ka oma ajaloo koledaimate etappide üle. Arvan, et selleks on ka viimane aeg, enne kui stalinismi mäletavad inimesed ajaloo hämarusse kaovad.

Igal juhul soovin jõudu kõigile Peterburi-poolsetele vastuvõtjatele ning Urve Eriksonile, Tarmo Pajole ja Aleksander Dusmanile, kes programmi kokkupanekuga Ida- Virumaal vaeva nägid.