Irma Robam ootab aega, mil saaks endale pai teha
Ja enam hoogu maha ei saa - sel sügisel alustas ta teist õpinguaastat Viljandi kultuuriakadeemias raamatukogunduse ja infokeskkondade erialal. „Kunagisest laiskvorstist on saanud usin õppija," naerab Irma. Selline äärmus ei tundugi väga kummaline, kui noppida taustaks Irma loomusest välja sellised küljed nagu maksimalist ja unistaja. „Ma luban endale suurelt unistamist," ütleb Irma.
On üks üsna suvise olemisega sügispäev. Väike Vahastu maaraamatukogu ei ole tühi. Ikka on keegi, kes aeg-ajalt ukse lahti lükkab ja sisse astub. Keegi valib kojuviimiseks kõrge raamatuvirna, keegi ajalehepatsahkami.
Kõige selle vahepeal heliseb ikka ja jälle Irma telefon. Kord on helistajaks poeg, kes palub emal välja otsida koolis vajaminevat kirjandust, kord on helistajaks kohalik sädeinimene, kellega arutatakse läheneva nunnunäituse üksikasju.
Laual mu ees on Vahastu küla arengukava. Irma ja Vahastu raamatukogu kuuluvad ühte viimased seitse aastat. Ja kohalikud on selle kooslusega väga rahul. Raamatukogu on koht, kus saadakse kokku ja kus peaaegu iga kuu võetakse korraldada mõni huvitav ettevõtmine. Ja selle üle ei pea Vahastus kunagi südant valutama, kas ikka keegi kohale ka tuleb - kooskäimise traditsioon on siin soode ja rabade vahel asuvas kohakeses väga tugev.
„Nii palju tööd siin ei ole, et laud oleks üleni raamatuid täis. Aga suhtlemist on palju ja inimesi on vaja kuulata," ütleb Irma oma igapäevatööst rääkides.
Vahepeal jääb ta vestlema prouaga, kes on tulnud parajasti elektrinäitu kontrollima.„Ah et läksite ülikooli õppima, väga tubli!" tunnustab proua, saades teada põhjuse, miks Irmat praegu enam igal ajal raamatukogus kohapealt leida ei või. Irma on põline Vahastu elanik.
Nii tema vanemad kui ka vanavanemad on siin sündinud ja kasvanud. Irma on õppinud Kaiu põhikoolis, pärast seda viis elu teda õpingutest veidi kaugemale ja nüüd, täiskasvanueas, lõpetas ta oma poolelijäänud gümnaasiumiõpingud.
Endalegi ootamatult omal ajal Vahastu raamatukogu juhataja kohale sattunud naine ei teadnud tol korral sellest ametist enda sõnul suurt midagi. Sinna aega jäi pabistamist ja palju magamata öid. Ometi oli Irma üks esimesi maakonnas, kes oma raamatukogu blogi kirjutama hakkas. Nüüd on see tungivalt soovitatav juba kõigile raamatukogudele.
Tallinna rahvusraamatukogus sai aga läbitud aastane kursus, mis andis Irmale kutsetunnistuse.
Nüüd on ta aga võtnud tõsisema koolitee jalge alla ja omandab Viljandi kultuuriakadeemias raamatukoguhoidja kutset. Viis aastat mehe, kahe poja ja töö kõrvalt punktist V punkti V sõita ei ole kaugeltki kerge.
Irmal õnnestus küll saada riigieelarvelisele kohale, kuid isegi transpordi- ja elamiskulud on maaraamatukoguhoidja imeväikse palga juures vägagi tuntavad.
„Olen endaga miinustes, aga loodan, et need õpingud mulle kasuks tulevad ja ükskord saan endale selle eest pai teha," ütleb Irma. Ja küll see aeg tuleb, sest Irma on enda sõnul maksimalist, kellele meeldib endast palju anda ja häid tulemusi saada. Siiski vajab ta sageli tagant torkimist ja julgustamist.
Irma on aga õnnelik ja tänulik, et tal on mees, kes teda toetab ja tema ära olles lastel ja kodul silma peal hoiab. „Vahel on mul kodustest kahju, sest isegi kui ma kodus olen, ega ma ei näe ja kuule alati, mis seal toimub," räägib Irma, kes sageli peale koolitööde toob ka tööd koju kaasa ja unustab end nõnda vahel pikaks päevaks läpakaga kõhuli põrandale töötama. Aga pere mõistab.
Ja ühe pai võib Irma endale tegelikult juba praegugi teha.
