Hooandja annab hoogu Therese Raide elulooraamatu trükkijõudmisele
Et tegemist ei ole kolletava kirjandusega, ei näe kirjastused raamatul suurt müügiedu. Nii on noor autor üle poole aasta aktiivselt võimalusi otsinud, et „lapsuke" ikka ilmavalgust näeks. Viimane algatus kogub jõudu vahvas interneti keskkonnas Hooandja. Sinna panevad ettevõtlikud inimesed üles oma algatusi, millele nad toetusi koguvad. Tasub vaadata: (http:// www.hooandja.ee/projekt/unustatudoperetip% C3%A4rl-therese-raide isikuraamat)!
Näiteks saavad Hooandjas Therese Raide raamatu väljaandmiseks neli kiiremat üle sajaeurose annetuse tegijat kingiks Helina-Victoria ema maali, veel pakutakse kingituseks kiirematele annetajatele pileteid Estonia etendustele, raamatut ennast ja võimalust oma nime raamatus äratoodud annetajate nimekirjast leida. Hooandjas on aga kindel reegel: kui tähtajaks planeeritud summat kokku ei saa, siis tagastatakse annetused nende tegijatele. Viimane päev Hooandja vahendusel annetada on 28. november, 26. oktoobriks oli plaanitud 2000 eurost Hooandjas koos 1052 eurot. Kirjastuse kalkulatsiooni järgi tuleb kokku saada 4190 eurot.
Et anda headele annetajatele indu juurde, tutvustame raamatu käsikirja autorit Helina-Victoria Kruupi.
Kuidas juhtus niimoodi, et sa otsustasid oma bakalaureusetöö kirjutada Therese elust ja saatusest?
Olin umbes kaheteistkümneaastane, kui istusin ühes Kadrioru kohvikus, nosisin kodust kooki ning kuulasin, kuidas keegi daam klaverit mängib ja laulab. Eelmise aasta noorte tantsu-ja laulupeo ajal jõudsime täditütrega juttu ajades veendumusele, et tookord klaverit mänginud daam oligi Therese Raide. Ei läinud kaua aega, kui võtsingi prouaga bakalaureusetöö asjus ühendust. Kohtusin Theresega küll bakalaureusetöö teema otsinguil, kuid bakalaureusetööd sellest ei tulnud. Viimane võimaldab toimetada kahekümne lehekülje piires, mina aga leidsin, et seda on Therese kireva ja mitmekülgse elu hoomamiseks vähe ja nii saigi sujuvalt ettevõtmisest raamatuidee. Kust sa ise pärit oled ja mis sind Viljandisse koolimuusikat õppima suunas? Olen pärit Lääne-Virumaalt, täpsemalt Väike-Maarjast, kuid enamuse ajast veedan Viljandis - just sellises rahulikus paigas otsustasin pärast keskkooli õpingutega jätkata.
Viljandi Kultuuriakadeemia koolivalikut on mõjutanud ühest küljest juhus, kuid võtsin arvesse ka oma endise solfedžoõpetaja soovitusi ning enda südamehäält.
Mida andis töö Therese raamatu käsikirjaga?
Töö Theresega on olnud kogemusterohke ning õpetanud eelkõige järjepidevust, täpsust ja kannatlikkust. See puudutab nii tööd inimesega vahetus kontaktis kui ka juba kogutud materjalide ja kirjutamisega. Mäletan oma ärevust ja kerget paanikat, kui valmistasin end prouaga kohtumiseks ning esimeseks intervjuuks.
Olin enesele alateadlikult loonud kuvandi erinevate põlvkondade vahelisest võimalikust mittemõistmisest ning sellega seonduvatest möödarääkimistest, kuid seda ei juhtunud kordagi. Seitsekümmend aastat vanusevahet ei takistanud meil teineteist mõistmast ning koostöö oli nauditav.
Miks sulle nii tähtis on, et raamat ilmavalgust näeks, peale selle, et su töö sahtlisse ei jääks?
Kogu minu ettevõtmine sai alguse imestusest, miks on jäänud niivõrd silmapaistev ning tegus kultuuri- ja muusikategelane kahe silma vahele. Näen selles kokkuvõtet Therese Raide elust ja kummardust proua elutööle ning leian ka, et oleks viimane aeg. Proua on 91-aastane ning kahtlen, et meil veel mitukümmend aastat sellega venitada annab.
Usun, et on meeldivam öelda "aitäh, et oled" kui tagantjärele "aitäh, et olid" ning sellepärast loodan, et heade inimeste kaasabiga jõuab trükis ilmavalgele veel Therese elu ajal.
Oluline on peategelase, mitte autori nimi. Olen vaid ühe loo vahendaja. Kuidas läheb Theresel?
Therese tervis on hakanud ootamatult "mängima" ning paraku ei saa proua enam nii aktiivne enam olla - esinemised ei tule hetkel kõne allagi.
Paaril korral on proua viibinud sellel aastal haiglas ning ühel korral tuli minulgi kiirabi välja kutsuda. Kuid lootus, et raamat valmib, hoiab Therese veel ärksa.
