Miks tegutseb Arvo Pärdi Keskus just Laulasmaal ja kust on pärit kinnistu nimi - Aliina?

Keskuse loomine Laulasmaale on Arvo Pärdi perekonna teadlik valik. Looduskeskkonnas paiknemine annab keskusele lisadimensiooni, unikaalsuse ja parema võimaluse jõuda iseendale oluliseni. Laulasmaa on Arvo Pärdi jaoks olnud tähenduslik koht - see kant on seotud Arvo Pärdi noorepõlve kahe kõige armsama õpetajaga, kes on helilooja enda sõnul jätnud tema ellu kõige suurema jälje. Klaveriõpetaja Ille Martinil oli Kloogarannas maja ning Heino Elleril Laulasmaal suvekodu, mõlema juures käis Pärt noore mehena suviti tundides. Keskus asub kinnistul, mille nimi on Aliina. Eelmise sajandi seitsmekümnendatel otsis aastaid Arvo Pärt oma väljenduslaadi ning 1976. aastal valmis pika vaikuseperioodi järel klaveriminiatuur, mis sai pealkirjaks „Für Alina" (Aliinale). Selle palaga oli helilooja leidnud oma helikeele ja jõudnud kompositsioonitehnikani, mille ta nimetas tintinnabuliks. See lühike teos on helilooja jaoks väga oluline ja seetõttu otsustati nimetada kinnistu, millel keskus asub, Aliinaks.

Keskuse eesmärk on säilitada ja tutvustada Arvo Pärdi loomepärandit. Millal avatakse keskus külastajatele?

Selleks, et keskus saaks avada uksed külastajatele, tuleb veel palju tööd ära teha. Paari viimase aastaga on sündinud mahukas digiarhiiv ning õige pea on valmimas infosüsteem, mis alles hakkab digiteeritud materjali kasutamist võimalikuks tegema. Selleks aga on vaja arhiivimaterjalid süsteemis kirjeldada, luua vajalikud seosed jne. See ei ole mehhaaniline protsess, vaid suur sisuline töö ning võtab veel mõned aastad.

Kui suur on huvi Arvo Pärdi Keskuse vastu juba täna? Kui paljusid üllatab see, et tegutsete väikeses rannakülas, mitte Tallinnas?

Huvi on tegelikult päris suur, aga kuna me tavakülastajatele hetkel veel avatud ei ole, siis paljud võib-olla ei saa arugi, et me ei asu mitte Tallinnas, vaid Laulasmaal. Inimesed nii Eestis kui välismaal leiavad meid siiski üles läbi isiklike kontaktide, meie kodulehe või mõnede avalikkusele suunatud projektide kaudu. Näiteks oleme kahel suvel korraldanud Tallinnas Katariina kirikus Arvo Pärdi Keskuse filmiõhtuid ning andnud välja DVD-komplekti „Mängime Pärti", mis jõudis kõikidesse Eesti muusikakoolidesse. Pidevalt suureneb ka meie kodulehe külastajate ja uudiskirja tellijate arv.

Kui suur on tänaseks helilooja arhiiv? Palju on noote, käsikirju, publikatsioone jne?

Arhiiv koosneb käsikirjalistest muusikalistest päevikutest, teoste partituuridest, fotodest, dokumentidest, teoste ettekannete salvestustest jne. Lisaks auhinnad, tunnustused, kingitused ja publikatsioonid. Näiteks ainuüksi fotosid on u 15 000. Eesmärk on füüsiline arhiiv süstematiseerida ja digiteerida.

Tänaseks on skaneeritud u 230 muusikalist päevikut (ligi 13 800 lk), 480 partituuri, hulgaliselt kavalehti jne. Kokku on digiteeritud materjali u 20 TB. Suur töö partituuride, kirjavahetuse jm dokumentidega on veel ees.

Kui põnev on töö keskuses?

Eks põnev tähendab eri inimestele erinevaid asju. Seiklusfilmipõnevust keskusest kindlasti ei leia, aga päris sageli juhtub, et avastame midagi, mille olemasolust me varem midagi ei teadnud, või hakkab mõnest leiust või sündmusest kooruma huvitav, aga unustatud lugu - selles mõttes on töö keskuses väga põnev. Meil on ju erakordne võimalus töötada külg külje kõrval elava klassikuga, kelle elu ja looming on osake Eesti ja maailma kultuuriloost. On suurepärane tajuda, et kuigi oleme igapäevaselt rahulike Laulasmaa mändide all, siis tegevus ja suhtlus on vägagi rahvusvaheline.

Kui arvukas on keskuses tegutsev meeskond?

Keskuse püsimeeskond on hetkel kuueliikmeline, lisaks on meil vastavalt käsil olevatele töödele lepingulisi abilisi.

Millised on keskuse tööpäevad?

Seda on üldistusena natuke keeruline kirjeldada: muusikateadlaste tööpäevad erinevad digiteerijate tööpäevadest ja kõikide päevad sõltuvad sellest, kas toimub tavapärane arhiivi ülesehitustöö või on käsil mõni eriprojekt. Lähiaastate kõige tähtsamaks ülesandeks on talletada Arvo ja Nora Pärdi selgitusi ja mälestusi ning neid süstematiseerida.

Mis tunne on käia linnast Laulasmaale tööle, kui enamus sõidab vastupidise suunas?

Eks ta natuke kummaline tunne ole, aga kõik töökohad ei pea olema pealinnas. Me millegipärast ei imesta, kui sõidetakse kilomeetrite taha linna tööle, aga kui suund on vastupidine, siis on see justkui veider. Laulasmaale tööle jõudmiseks tekib kui puhveraeg, mille käigus saab ennast päevaks häälestada, tajud, et elus loodus on Sinu ümber ja see annab oma mitmekesisuses päevale laengu. Võib tunduda, et Laulasmaa on kaugel, aga maailma mõistes ei ole tegemist mingite vahemaadega.