Vaadates tagasi Kõo vallas elatud kaheksakümnele aastale

Meenutuskilde lapsepõlvest

Olen sündinud 1. septembril 1932.a.Kõo vallas Kangrusaare külas Koitla talus. Olin pere esimene laps, vend Jaan sündis nelja aasta pärast ja noorem vend Paul alles 1943.a.

Elasime väikeses talumajas, kus oli ka rehetuba, edasi oli siis rehealune, kus olid loomad. Magamistoas oli ainult kolm voodit. Ühes magas vanaema, teises ema vennaga ja kolmandas mina isaga.

Aga isa ütles üks päev, et tema enam minuga ei taha magada, kuna mina pidin öösel kole palju rabelema ja jalgadega lõhkuma.

Kuna minul oli kohe mõte, et kui ema ei saanud muidu lehma lüpsta, kui sidus kammitsasse, siis mina ka õhtul salaja tegin seda.

Hommikul küsisin isa käest, kas oli parem magada.

Ema varsti avastas, et mingi pael paistab teki alt ja nii ma jäin vahele. Muidugi nad naersid minu avastuse peale. Ema armastas kududa ja mina tahtsin ka õppida.

Isa otsis siis sindlinaelad ja mina hakkasin nukule salli kuduma. Kui sall valmis sai, tahtsin endale kindaid kududa. Üks kinnas sai valmis, pöial oli veel tegemata, panin kinda kätte ja läksin õue. Lumi oli maas, võtsin lund, aga pöial hakkas külmetama. Läksin ruttu tuppa edasi kuduma. 

Kunagi tuli isale külla mees, keda kutsuti Kilgi Jüriks. Tema ütles mulle, et tule, ma kiigutan sind jala peal ja siis söön ära, näe mul on lapse juuksed moka peal, aga mina olin nii nupukas ja ütlesin talle vastu, et see on habe - minu isal on ka.

Isa tegi ka veini kodus. Vein oli toas suures pudelis ja voolik oli sees. Meie vennaga läksime seda proovima ja muidugi jäime sinna juurde magama.

Veel meenub mulle ka üks pahategu. Isa tegi traataeda, see oli muidugi okastraat. Ma astusin posti juures ühe oksa peale, teine oks liikus. Ütlesin vennale, et näe uss ja tema jooksis traati. Nägu sai kannatada, silma peal on praegugi arm veel näha.

Meenub, et kord tõi ema punase-valgekirju vasika rehetuppa väikese ukse kõrvale, mis viis rehe alla. Mina kõõlusin seal uksepaku peal ja vasikas puksis mind. Kui see vasikas suuremaks sai, oli ta nii kuri lehm, et ema ei saanud muidu lüpsta, kui sidus tagujalad kammitsasse.

Mina ei tohtinud tema ligi minna, kohe tuli kallale.

Õppisin varakult juba ka lehma lüpsma. Tädi Ella elas vahepeal meil.

Tal sündis tütar, kes on minu nooremast vennast aasta vanem. Ellal oli väga rahulik lehm, keda oli hea lüpsta. Seeaeg, kui ema meie kurja lehma lüpsis, tegin mina sama tööd tädi lehmaga.

Isa oli mul kraavihall, nagu siis nimetati. See kraav, mis Kõost läbi läheb on nende meeste kaevatud, kes seal koos töötasid.

Kraavi kaevates oli seal palju paasi ja nendest kividest tehti hiljem meie uue lauda seinad. Uuest laudast jäi kaev kaugele, sealt tuli käsitsi loomadele vesi kanda. Ema tõi kaelkookudega, mina aga käes pangedega. Olen vahel mõelnud, et sellepärast on mul nii pikad käed.

Kui meil uus laut valmis sai, oli seal otsas ka suur küün, kus sai simmaneid peetud. Meie ligidal elas üks lõõtspillimängija, kes pilli mängis ja jälle sai pidu peetud. Siis oli ümbruses palju noori, eriti suveajal. Karjamaa, kus karjas käisin, oli kaugel. Naabritüdruk Aino käis ka seal.

Temaga ehitasime seal põõsaste alla onne. Ükskord läksin hobust metsa viima, varss oli ka. Võtsin kodust suhkrut-leiba kaasa, aga ei jõudnud kõike ära süüa, andsin muist varsale. Kes siis loomale sel ajal suhkrut võis anda!

Kord tõime poolvennaga (isal oli enne abiellumist poeg, hilisem kuulus fotograaf Kalju Suur) metsast hobuseid ära. Tema istus vana hobuse selga, mina aga noore selga ja tulime ilusasti koju. Äkki nägi see noor midagi võõrast, valgeid väravaid, ja kargas teelt kõrvale. Mina muidugi ei osanud ennast hoida ja kukkusin pea alaspidi maha, pool meetrit kivist eemale. Hobune jooksis kaevu äärde. Emal jahtus seal piim lahtiselt panges, hobune jõi selle ära.

Siis künti maad hobustega. Mina tahtsin ka kangesti proovida, aga ei julgenud muidu põllule minna, kui panini isa riided selga.

Kartsin, et naabrid naeravad. Kodus elades õppisin ka heina niitma. Mul meeldis kõige ees niita, muidu oleks teistest maha jäänud.

Kord tuli meile üks tuttav talumees ja tahtis, et ema läheks talle lõunast lehmi lüpsma, aga emal ei olnud aega ja siis läksin mina. Tal oli kuus lehma ja ma tegin selle töö ära. Peremees kandis ise piima ära. Sel ajal käisin juba Kiriveres koolis.

Kirivere koolis õppimise aeg

Kirivere kooli läksin ma 1941. aastal. Tee oli sinna 2-3 km. Kaks aastat käisin üksi, siis tuli naabri-Laine, kahe aasta pärast juba vend ja naabripoiss. Siis oli juba palju lõbusam. Muidu ei olnud viga, aga Rehe tee ääres olid varemed, kus elas üks mees, kellel oli kuri koer. Seda koera me kartsime.

Talvel oli vahel libe ja tee ääres, mis maanteest alla keeras põllu peale, oli jää. Kui tuul puhus, ei saanud enam tee peale muidu tagasi kui käpuli.

Kaugemalt lapsed olid internaadis. Neid toodi esmaspäeval hobusega ja nädala toit oli kaasas. Seal siis kokk tegi neile süüa. Meie aga pidime lõunaleiva kaasa võtma, teed pakuti koolis kõrvale.

Koolis oli meil üks vana lauluõpetaja, August Kolts. Laulutunnis andis viiulipoognaga poistele vastu sõrmi, kui nad sõna ei kuulanud.

Meil oli ju sõjaaja kooliaeg, saime õppida nii saksa keelt kui ka vene keelt. Kui meil vahest saksa keel selge ei olnud, siis laskis õpetaja klassi ees lugeda salmi :
ich bin Peter
du bist Paul
ich bin fleiβig
du bist faul.

Siiani on meeles. 2.klassis, kevadel enne kooli lõppu, jäin haigeks. Isegi voodist ei saanud välja.

Kohalik arst käskis viia Viljandi haiglasse. Siis sain esimest korda rongiga sõita. Eestis olid siis juba vene sõdurid sees ja üks pakkus mulle vagunis kommi. Need olid nagu jõhvikad ja väga head. Haiglas olin vist nädal aega. Kui välja tulin, viis isa mind lossimägedesse jalutama, aga ma ei olnud ju kaua käinud, väsisin hirmsasti ära. Koju jõudes olid jalad nii haiged, et mitu päeva ei saanud kõndida.

Kui sõja ajal lahingud meilt läbi läksid, siis isaga vaatasime rehealuse lakast, kuidas vene sõdurid põgenesid Kõo poole. Peale seda olid saksa sõdurid meie lähedal Naela Jüri metsas laagris ja käisid meie õuest läbi. Naabrimees oskas saksa keelt, sai nendega vestelda. Minule õpetas üks saksa sõdur numbreid ühest kümneni saksa keeles.

Meil oli siis väga tore koer, nimi oli Vudi. Temale meeldis oma saba taga ajada. Kui ta midagi sõi ja tuul ta sabakarvu liigutas, hakkas kohe saba taga ajama ja see meeldis sõduritele väga. Nad olid toredad poisid.

Meie ligidalt Joosta talust viidi 1941.a.peremees ja perenaine ära ja sinna tallu võeti kaks sõjavangi tööle. Üks viidi varsti sealt ära, ma ei tea, mis ta tegi, aga teine jäi. Ta rääkis eesti keelt aktsendiga ja oli väga tegus mees. Rakendas pulle vankri ette ja sõitis nendega.

Ükskord aga juhtus tal midagi nii, et pull läks kurjaks ja oli äge tüli, aga ta sai ikka võidu. Siis Aali August ja Rei Endel tegid laulu:
Ühes talus hiljuti
härjavõitlus oli.
John suure vaevaga
seal siis võitjaks tuli.
Teisel päeval sõitis ta
Põltsamaale turgu,
võidumärgiks
kaasas kandis
surnud härja sõrgu.

Vene ajal ei tohtinud jõulupühi pidada, aga meie otsustasime ühel aastal oma klassiga, et me esimesel pühal kooli ei lähe. Tuli aga tahtmine sõita onule külla, kes elas Koksvere külas ja pidime ju koolimajast mööda sõitma. Mina pugesin üle pea saaniteki alla ja nii me siis läksime. Teine päev ei räägitud koolis meile midagi, sest olime terve klassiga puudunud. Üks poiss oli siiski ka koolis olnud.

Järgneb