Kuldne Kaja Taalik
Vahastu inimesed ütlevad, et Kaja on kuldne inimene. Äsja täitus Vahastu kiriku heal haldjal viiskümmend eluaastat, mis annab sõnale „kuldne" veel lisatähenduse. Kajat tuntakse Vahastus rohkem Määrissoo Kajana kui Kaja Taalikuna. Määrissoo nime kannab Vahastus olev vanaema-vanaisa talu, kus nüüd elab Kaja onupoeg oma perega.
Lapsena veetis Paldiskist pärit Kaja sageli oma suvesid maal vanaema juures. Siis paistis Vahastu kiriku torn veel taluaknast kätte. Nüüd enam mitte. Puud on suureks sirgudes varjuks ette kasvanud. Pühapäeviti käis ta alati vanaema käekõrval kirikus. Alati olid vanaemal kaasas lilled ja kodus küpsetatud kook. Seda traditsiooni jätkab nüüd Kaja.
Sõidab oma Kaius asuvast kodust Vahastusse, omaküpsetatud kook või pirukas alati kaasas. On teinud seda juba pikki aastaid, nii nagu oleks see kõige loomulikum asi maailmas. Teeb seda seepärast, et Vahastu kirik on talle armas ja südamelähedane. Leeris on ta küll käinud Juurus, aga süda tõmbas Vahastusse kirikusse, mille nõukogu juhatusse ta kuulub.
„Teen seda missioonitundest," ütleb Kaja. Ja teisiti kui lilled ja kodune kook näpus, ei ole ta juba lapsepõlvest saati kirikusse läinudki.
Kogudus on küll aastakümnetega väiksemaks sulanud ja ka jumalateenistused on harvemaks jäänud, tuues kirikulisi kokku vahest korra kuus. Suvised kontserdid toovad aga see-eest Vahastusse ka kaugema kandi inimesi. Ka esinejad tulevad külalislahkesse kirikusse alati heal meelel.
Kaja ei tee enda panusest Vahastu kirikuellu suurt numbrit, vaid ütleb, et tõeline maasool on Vahastus elavad säravad ja tegusad memmed, kes on alati kohal surnuaiapühadel ja kõigil teistel kirikusündmustel. Kaja vanaisa käis jumalateenistustel orelile tuult tallamas.
Töötas ta aga loomaarstina ja kes teab, ehk on see mõjutanud ka Kaja enda eriala valikut, sest ka tema töötas varem loomaarstina Kaius, nüüd aga Tallinnas veterinaar- ja toiduametis. Nii nagu vanaemast, nii on Kajal head mälestused ka vanaisast.
Tal on meeles, kuidas vanaisa tegi talle kasetohust korve ja noppis talle ladvast kõige ilusamad ja punapõsksemad õunad. Juuru jaoskonnas loomaarstina töötades käis vanaisa tihti visiitidel hobusega, vahel käidi tal ka kodus autoga järel. Kajal on siiani meeles, kui hästi maitses lehmaämbrist napsatud leib, mis oli segatud odrajahu ja soolaga. Ja muidugi soe lehmapiim.
