Mulle jäid häirekellana kõlama korduvalt esinevad hoiatused, et erametsaliit peab otseseks ohuks nii organisatsioonile kui metsandusele üldisemalt avalikkuse toetava suhtumise suurenemist keskkonnakaitsele, mis omakorda on tingitud ühiskonna väärtushinnangute muutusest. Minu meelest on ühiskond ja avalikkus metsadele suurenenud majandamissurvet juba mõnda aega tunnetanud ning tõstnud selle vastu häält. Miks erametsaliit peab vajalikuks seda eirata ja hoopis ohuna tõlgendada?

Miks ei võiks erametsaliit teha tihedamat koostööd keskkonnaorganisatsioonidega, nagu Eestimaa Looduse Fond, Ornitoloogiaühing või Kotkaklubi, et suunata oma liikmeid metsade loodussäästlikule majandamisele. Miks ei toonitata kultuuripärandi ja talumetsades leiduvate inimtegevuse jälgede hoidmise tähtsust? Ah et need takistavad raietöid, kas nii?

Metsaomanike suunamine käib aasta-aastalt üht ja sama rada – raiu, saad tulu. Oled tubli, kui natuke istutad ja hooldad. Mina näeksin esindusorganisatsiooni rolli oma liikmete seas kasinuse ja loodust säästva metsanduse propageerimises, väikemetsaomanike abistamises, mitte suurfirmade efektiivse majandamise toetamises.

Üks Saaremaa naine rääkis, kuidas tema vanaisa, põlist maameest, pommitati hiljuti kõnedega ühest metsafirmast, et müügu mets neile, teevad selle kiiresti „korda“. Kui mehed äraütlemisest ikka aru ei saanud ja maasturiga lausa õuele ilmusid, võttis vanamees hangu ja põrutas metsaärikatele valangu sihukesi mahlakaid sõnu, mida nood polnud vist eales kuulnud. Lubas autol kummid läbi torgata, kui kohe minema ei kao.

Kelle eest ja miks peab talumees oma põlist metsa sel moel kaitsma? Kes kaitseb talumetsaomanikku, keda usaldada – selles on kogu eelneva jutu tuum.