Margus Mikomägi: Miks on nii kiire, et pole aega õieti mõeldagi?

Tahtsin kirjutada loo pealkirjaga “Ma olen Eesti riik”. Kuid siis ütles minu president mulle aastapäevakõnes muu seas: “Rahva vaimline suurus pole tänapäeval enam pelk kultuuriküsimus.”

Hiljuti rääkis lavastaja ja ärimees Peeter Jalakas süvenevast jamast – kultuuri hinnatakse ärikriteeriumide järgi. Ta arvas ka, et äri võiks hoopis enam hinnata loovuse põhjal.

Kõigile tuttav Toots pajatas oma kaaslastele, et tal on kodus koerakutsikas, kes tantsib ja trummi lööb. Toomas Hendrik Ilves kiitis aastapäevakõnes telefoni, mis pildistab ja sünnitusabi annab kui vaja. President ütles: “Tark riik hoolitseb selle eest, et meie haridussüsteem võimaldaks inimestel uues keskkonnas toime tulla. Et on võimalik omandada tuleviku töökohtadel vajalikke teadmisi, näiteks infotehnoloogiaalast, juriidilist või meditsiiniharidust.”

No vaat siin muutusin nõutuks. Koer, kes tantsib ja trummi lööb, on tsirkusekoer, ja ma ei usu, et ta väga õnnelik on. Ent koer tuleb tantsima ja trummi lööma õpetada! Tänapäeva tsirkuses peaks koer siis nutitelefoniga endale krõbuskid koju tellima. Ehk ongi osal me kaasaegsetest raske aru saada, et kõnelev koer on äri. Telefon, mis inimest juhib, on äri kuubis.