Kriminaalne lugu Kisuvere kolhoosis: kes riisus piimalt koore?
Kolhoosi esimees Ahman tuli minu juurde, et lahendada üht arusaamatust. Kolhoosi anti teada, et piima vastuvõtupunktis nuriseti lahja piima üle. Järelikult käib keegi öösel piimaplekkidelt koort riisumas. Pahnimäe all Tõnni talli juures olid piimaplekid külmas vees laudkastis jahtumas, kus neil iga päev vett vahetati. Arutasime asja, kuid ei uskunud, et oma inimestest käib keegi sealt noosi võtmas.
Otsustasime, et lähen ööseks valvesse, võtsin kodunt igaks juhuks ka püssi kaasa. Sõitsin kolmekäigulise jalgrattaga „Turist“ talli juurde, läksin kännu-mulla hunniku taha passima. Ootasin, ootasin, aga ei näinud kedagi ega kuulnud midagi. Hakkas valgenema, otsustasin valvamise lõpetada ja jätta üks öö vahele. Järgmisel ööl võeti jälle koort.
Läksin teist korda valvesse. Viskasin end kraavi koos rattaga, et näha eemalt koorevargaid. Paari minuti möödudes oli selgelt kuulda piimaplekkide kaante lahti-kinni panekut. Kisuvere poole liikusid kaks kogu. Mida siis nägin, võttis algul pahviks: kaks meest olid sõdurivormis, seljakott seljas, milles paistsid piimanõud. Peast käis läbi igasuguseid mõtteid. Võib-olla on neil kaasas tuli- või külmrelv, pidin hoidma distantsi. Olin sõjaväes käinud, õppisin lennuki mehhaanikuks. Seal sai õpitud ka relva käsitsemist ja taktikat. Sõdurivormides mehed suundusid Kisuvere männiku poole põllule. Oli selge pilt, männikus oli kolhoosi kanala, kust sai võtta ka mune.
Sõitsin kiiresti Ahmani juurde, ajasin ta üles ja rääkisin olukorra ära. Ta võttis ka jalgratta ja küsis minu käest püssi enda kätte. Ahman sõitis Pahnimäe nõlvale, mina jäin jalgrattaga Kisuvere teele. Aga sõdurid läksid otse üle põllu Pahnimäe suunas. Umbes 10 minuti pärast kõlas: „Ložiss, streljat budu!“ („Lama, või tulistan“) Mina andsin turistile valu ning sõitsin sinnapoole, kust oli kuulda sõnelusi. Sinna jõudes nägin seismas ühte meest käed üleval ja teist kõhuli, käed ees. Seljakott koore ja munadega oli kõrval maas. Läksin kontrollima, kas meestel on relvi, neid polnud. Kõrvaldatud sai ka püksirihmad.
Sel momendil oli näha, et Kisuvere küla vahelt sõidab läbi üks veoauto. See peatub iga värava juures ja sõidab peagi edasi. Ütlesin Ahmanile, et las tema ootab võõrastega siin, mina sõidan autole järele. Võib-olla on neil sõduritega kokkulepe. Minul oli jalgrattas II järk, enne küla lõppu jõudsin autole järele. Nägin ära auto margi, isetehtud tagumise luugi ja auto numbri. Kellaaeg oli ka teada, jätsin need kõik meelde. Keerasin rattaga Pahnimäele tagasi.
Hakkasime neljakesi tulema Kisuveres asuvasse kolhoosi kontorisse. Tulek läbi küla oli väga meeldejääv- toomingate lõhn, ööbikute laul, vaikus, välja arvatud üksiku koera haugatus ja samas relvad, sõdurid. Ahman helistas miilitsasse, sealt helistati omakorda sõjaväeosadesse. Hakkasid tulema ohvitserid Rakvere ja Tapa sõjaväeosadest. Lõpuks selgus, et näppajad olid kordusõppuslased Päide raketiväeosast.
Möödus umbes nädal, kui tulid minu juurde kõrged mereväeohvitserid. Küsiti, miks ma laiman nende väeosa autot ja juhti. Nimetasin uuesti auto margi, selle numbri, isetehtud tagumise luugi, kuupäeva ja kellaja. Mida veel tahate? Jäädi minuga nõusse ja öeldi, et nad jälgisid selle auto öiseid sõite juba ammu. Ülemus surus mul kätt ja tänas. Selle autoga käidi talude kaevudest piimanõusid vinnamas.
Nii lõppes see piima, munade ja koore „ärastamise“ avastamine. Muidugi oli see suur kokkusattumus, et kordusõppuslased ja mereväelased olid samal ööl samas külas noosi võtmas.
