PROOVISÕIT: Mõõdukalt kirglik Tiguan
Volkswagen Tiguan rippus nädal aega maa ja taeva vahel enne, kui ta trummipõrina saatel uudistajate ette lasti. Intriig oli seega loodud. Milline sai aga lahendus?
„Krõmps!“ tegi pakiruumi luuk, kui ta kinni langes. Pole vist raske aimata, et luugi ja uste sulgemise hääles heliseb ka teave sõiduki kvaliteedi kohta. Tiguanil tundus seda olevat. Piisavalt.
Pakiruum ise on parajalt ruumikas ja ses osas parem kui varem. Sealjuures võttis varuratas veel hulga mahtu omale. Muidugi saab, nagu sõiduauto puhul tavaks, ka tagumisi istmeid ette kallutada, kui aga soovite sageli suuri esemeid vedada, pole Tiguan lahendus.
Salongis on ruumi samuti varasemast rohkem, piisavalt selleks, et end mugavalt tunda, seda ka tagareas. Kusjuures materjalid, millest sisu valmistatud, aitavad mugavustundele kaasa. Istmed olid (kõrgeima varustustaseme puhul) kaetud lausa niisuguse kvaliteediga, et tundus, nagu istuksid tugitooli.
Kes nüüd küsib, mida tähendab mõiste „varasemast“, siis esimest korda toodi Tiguan prožektorite ette 10 aastat tagasi, tootmine algas aasta hiljem.
Iga ring kiirem
Nüüd aga rooli, et kontrollida, kuidas reklaamidel ilutsev reklaamlause „Ligipääs kõikjale!“ end tegelikkuses õigustab. Selge ju, et metsa ei kavatse selle auto ostja põrutada, pealegi on ta eelkäijast mitu sutsu madalam, aga tavalisele Eesti maastikule – miks mitte!
Maastikul annavad Volkswageni üldine tase, Tiguani vedrustus ja mootori tõmbejõud mõnusa ühistulemi. Kui maanteel ja mõõduka kiiruse juures tundub ka keskmine auto hea, siis Tiguan lubas nii minul kui ka kolleegidel öelda, et selle auto roolis on kergem olla osavam juht. Nooremad ja temperamentsemad lubasid endale mitu ja mitu ringi heinamaaks kasvaval karjamaal, kusjuures järgnev ring sai kiirem kui eelmine.
Siit tõdemus: Tiguan sobib mitmele põlvkonnale. Ta pole mitte liiga suur, aga sugugi mitte väike, ehitatud Golfi platvormile. Parajalt maasturilik, aga mitte end väljakutsuvalt nende kilda liigitav. Parajalt nägus, aga seda tervikuna, mitte üksikute eksklusiivsete detailide abil. Tõsi, detaile võib ka ikka vaadata, kasvõi tuledega algavat ja lõppevat iluvõret.
1,4 ja 2,0
Muidugi on Tiguanil ka veidi lahjemaid võimalusi, näiteks 1,4-liitrine ja käsikastiga, aga üks variant, mida müüjad kui maiuspala reklaamivad, on 180-hobujõuline mootor koos pideva nelikveoga. Tiguan Highline 2.0TDI 150H DSG 4Motion, mida mina proovisin, on oma kogu ja olemust arvestades ka parajalt särts, jõudes nullist 100 km tunnikiiruseni umbes 9 sekundiga.
Kütusekulu on heale võimsusele ja nelikveole vaatamata üsna mõistlik, jäädes rahulikuma juhi puhul keskmisel alla 6 liitri 100 km kohta. Kui leppida ainult ühe silla veoga, saate liitri võrra kasinamalt läbi.
Sõita on turvaline, sest juba madalaima taseme varustusse on laotud sisuliselt kõik turvalisuse eest vastutavad nn assistendid, järgevad tasemed lisavad vaid „väsimuse tuvastaja“ ning „laskumisabiline“ kuulub kokku ainult 4Motion-iga.
Jääb uudne mulje
Tiguani armatuurlaud suudab köita ka nende pilku, kes varemgi mõne tänapäevase lahendusega sõiduki rooli taga on istunud. Nn kellades on selgust, sära, reljeefsust, konkreetsust. Vanem põlvkond lisaks: kahjuks ka veidi külmana tunduvat valgust.
Kuue, kõrgema varustuse puhul kaheksa kõlariga audiosüsteem kõlab muu sisu ja vormiga kenasti kaasa.
Seega pakub Volkswagen Tiguani näol mõnusat sõiduelamust nii hingele, silmale kui ka istmikule. Kellel huvi, alustage raha kokkulugemist 21 404-st eurost (mootor 1,4; tase Trendline).
Julgustuseks: just Tiguani-tüütpi lahendusega autod on tänapäeval trendikad. Ning väikeseks järelemõtlemiseks: võimas ja väga hästi varustatud Tiguan (tase Highline) maksab hoopis rohkem, üle 30 000 euro.
Neile aga, kes tahavad tunda, et on tõesti kalli auto omanikud: kui ikka väga pingutada, suudab Tiguani hind tõusta korraks isegi üle 40 000 euro.
