Mükoloog: tänavu on metsas hulgaliselt vöödikuid, mille huupi söömine on mäng kõrgete panustega
Metsas jääb praegu bioloog Tõnu Ploompuu sõnul seentega juba kitsaks. „Vanu seeni veel on, aga noori, mida võiks suurel hulgal kaasa korjata, neid on vähe,“ ütles ta. Kaasa korjamisega on tema sõnul samuti omaette küsimus, sest tegelikult võib ju kõik seened koju viia, iseasi, milleks.
„Ka värvimiseks sobivad paremini teatud seened, kuid sellest pole suurt kahju, kui vale seene valite, siis saate lihtsalt hallika tooni. Kui aga söömiseks seeni korjate ja eksite, siis on tulemus hullem. Tundmatute seente proovimiseks peab seeni väga hästi tundma ehk teadma, millised on üldtuntud väga ohtlikud seened. Tundmatut seent süüa ei tohi.“
Tavalised turvalised seened
Ploompuu sõnul korjavad eestlased tavaliselt riisikaid, puravikke ja pilvikuid ning nende hulgas on vaid üks, mida ei soovitata süüa, sest põhjustab aeg-ajalt inimestel mürgistusi — sooriisikas.
„Kui riisika perekonna ära tunnete, siis pole suuremat muret, kui ka liigiti määrata ei oska,“ märkis Ploomuu. Ka pilvikud on tema sõnul turvalised seened, millega suurt häda tervisele teha ei saa. „Puravike hulgas on näiteks saatana kivipuravik, mida hirmsasti kardetakse, kuid see pole üle Eesti nii levinud liik, et seda kergesti korjata saaks.“
Seente nautimiseks tuleb aga liike suuta eristada, et teada, millisest seenest saaks parima hoidise, mida tarbida värskelt või mida soolata või hapendada.
Näiteks kukeseen ilmus laiemalt seeneliste korvidesse alles 20-30 aastat tagasi, varem seda Eestis Ploompuu sõnul nii palju ei söödud. „Kukeseen on toiteväärtusest rääkides absoluutselt kõige väiksema toiteväärtusega seen, mis tuleb organismist peaaegu muutumatult jälle välja. Väärtus on tal maitse andjana ja samuti on ta hea müügiartikkel, sest läheb hästi kaubaks,“ sõnas Ploompuu.
Selliseid seeni on samuti palju, mis võivad inimestele seedehäireid põhjustada, kuid see on ka suuresti individuaalne — näiteks kümnendik inimesi ei talu kitsemamplit, neile ei meeldi selle seene maitse ega lõhn, kuigi seda peetakse heaks söögiseeneks.
Ploompuu soovitab noortel puravikel süüa ka torukesi. „Selle osa minema viskamine tuleb vast sellest ajast, mil talutoa kehvas valguses oli halb seeni puhastada. Tegelikult on see seene kõige maitsvam osa ja seda teavad ka ussid,“ märkis Ploompuu.
Ussitanud seeni ta süüa ei soovita — kui uss ise ei põhjusta palju häda, siis tema tehtud käigud ja sinna jäänud väljaheide põhjustavad seenes vananemisprotsesse ja erinevate ainete teket, mis pole tervislikud.
Pits viina pole alati hea
Veel näpunäiteid: hobuheinikut süües ei tohi tarbida alkoholi, see tekitab halba enesetunnet ning võib panna kõhu valutama.
Tänavu on metsas palju vöödikuid, mille tundmine pole meil kuigi hea. Ka pole neid Eestis palju uuritud.
„Vöödikute hulka kuulub näiteks ka kühmvöödik, mis on tapvalt mürgine,“ tõi Ploompuu näiteks. Palju liike on ebameeldiva maitse ja lõhnaga, on ka külllalt neid, mis põhjustavad seedehäireid. Aga võib ka õnneks minna ja leida söödava vöödiku — eksimise hind on siiski väga kõrge.
Tänavu on metsades palju lillakaid karboolvöödikuid, millel öeldakse olevat maagaasi lõhn — igatahes üsna ebameeldiv. Süüa see seen ei sünni, kuid muidu tore vaadata.
